Puhkavad jumalad

"...Kõikjal Buddha, lord Buddha kujud... Ranged, püstloodis, ussitanud kujud, kuldse loomahelgiga, otsekui tuule hõõrumisest kulunud... Põsed, tuunikavoldid, küünarnukid, naba ja suu ja naeratus on täis väikesi plekke: samblikud, augukesed, põlismetsade ekskrementide jäljed... Või jälle lamavad, lamavad hiiglakujud, neljakümnemeetrised jämedateralisest graniidist kahvatud kujud lebavad sahisevas lehestikus, kerkivad äkki keset metsapuid või mingil pjdestaalil... Uinunud või mitte, nii on nad seal olnud sada aastat, tuhat aastat, tuhat korda tuhat aastat... Nad on leebed, metamaiselt kahetähenduslikud, ihates jääda ja minna...Imemahe kivinaeratus, ületamatu majesteetlikkus, loodud sellegipoolest kõvast, püsivast kivist - kellele, kellele naeratavad nad verisel maal?...Siit on läbi läinud põgenevad talunaised, süütajad, maskeeritud sõjamehed, võltspreestrid, ahnelt jõllitavad turistid... Ent kuju on jäänud oma paika - põlvedega, kivist tuunikavoltidega tohutu kivi, tühja ja samas siiski eksisteeriva pilguga, absoluutselt ebainimlik ja mingis mõttes ka inimlik, mingis mõttes või mingi raidkujule omase vastuolulisuse tõttu olles ja mitte olles jumal, olles ja mitte olles kivi, ja mustad linnud lendavad kraaksudes ta kohal, ja punased linnud, metsalinnud lendlevad ta ümber... Millegipärast kandub mõte kohutavatele hispaania kristustele, kelle oleme pärinud koos haavade ja kõigega, koos paisete ja kõigega, koos vermete ja kõigega, koos küünalde, rõskuse ja suletud ruumi lõhnaga, mis valitseb kirikutes... Ka need kristused kõhklesid, on nad inimesed või jumalad... Et neid inimesestada, lähendada neid kannatajatele, nurganaistele ja neile, kellel pea maha löödi, halvatutele ja ihnsatele, kirikuinimestele ja kiriku ümber sõeluvatele inimestele, et muuta need kristused inimeselikumaks, kujutasid kiviraidurid neid kohutavate haavadega, kuni kujunes välja kannatusreligioon: "Kui teed pattu, siis kannatad, kui ei tee pattu, kannatad, ela ja kannata, ja mingit pääsu sul sellest ei ole"... Aga siin mitte, siin on rahu kivisse jõudnud. Kiviraidurid tõstsid mässu valukaanonite vastu ja hiidjumalate jalgadega kolossaalsetel Buddhadel on näol kivinaeratus, rahulikult inimlik ja mitte nii kannatav... Ja nad ei lõhna elutu ruumi, käärkambri ja ämblikuvõrkude, vaid taimeavaruste ja tormipuhangute järele, mis äkki orkaanina tuiskavad läbi määratu metsa, haarates kaasa sulgi ja lehti ja õietolmu..."

Nii kirjutas Tšiili poeet Pablo Neruda esmakordselt Indiasse jõudes. Vist oli see 1929-1930. aasta paiku, nagu võib järeldada tema mälestusteraamatust "Tunnistan, et olen elanud", e. k 1983, kust on pärit eelnev tsitaat.
Pilt interneti avarustest.