Ja veel palju veidraid asju

See Islandi jõulumark on jõulupiltidest üks mu lemmikuid. Selles on midagi kallite inimeste kootud koduste käpikute soojusest. Labakinnastega armsad inglid.

Mulle tulevad seda vaadates ikka meelde need Uno Loobi lauldud read:
"Ära koo mu käpikuisse päikest,
parem kuu või mõni täheke,
ära koo mu käpikuisse päikest
või kui tahad just, siis õige väheke."

Aga veel võib sellest labakinnaste ainestikuga soojast kirjamargist kellelegi meelde tulla südamlik Paul-Eerik Rummo luuletus, mille II osa on pühendatud Veljo Tormisele.

TÄDI

I
Aastatenäoline tädi,
sa istud akna all,
mille õitsevad heledad jäälilled.
Ja punnpõsksed lõngakerad
jooksevad kõhnaks läbi su varraste.
Aastatenäoline tädi,
palun koo mulle kindad ja kampsun.

Koo neisse vigurlik vikerkaar
ja kuu, mis luusib kuuskede ladvus,
ja päike, mis päevitab pääsusilmade puhmas.
Koo neisse tähtsusetuid tähti ja tähtsaid tähenärijaid
ja kummaliselt tumm elevant,
kohmetu naeratus londi all.
Ja koo sinna sõna "illalla", mis tähendab "õhtul",
ja sõnad "ollalla" ja "trillalla", mis võiksid tähendada,
et päikeseprillides peegelduv päike on roheline
nagu suur naerunäoline konn.
Koo sinna pehme mängukaru mälestused.
Ja veel palju veidraid asju,
sest veidruses on oma soojus.

Aastatenäoline tädi,
palun koo mulle kindad ja kampsun,
veidrad, soojad ja pehmed.

II
Kui vanatädi koob
harutab kassipoeg põrandal
lõngapalle lahti

niisamuti
hargnevad lahti männiokkased metsarajad
                                            siilirajad
                                            sipelgarajad
rajad mille vaiguseid pikipalkseinu mööda
sähvib oravaid üles ja alla
hargnevad lahti
poisi ja tüdruku ees
kes muudkui lähevad käsikäes
(kuidas siis veel?)

...kassitädi koob ja
lõngaorav mängib ja
siili-sipelgat lähevad ja
muudkui lähevad käsikäes...

vanatädi tukub ja
kassipoeg mängib ja
poissi-tüdrukut lähevad ja
(lähevad ja lähevad ja lähevad ja)
muudkui lähevad käsikäes ja

vanatädi virgub ja hõikab neile järele
et lapsed
ärge liiga kaugele minge!