Inimesed on vahel nagu ühe tiivaga inglid. Lennuigatsusega, aga lennuvõimetud. Või avastavad nad end kõige ümbritseva suhtes nagu klaasi tagant. Vaatavad oma puurist - mis sest, et see võib mõnikord isegi kuldne olla - või klaasvitriinist, kuidas teised tegutsevad, aga ise enam ei saa. Nagu laulus: "Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgel, tahaks lennata, aga näe, kardan kokkupõrget..."
Esmapilgul ja sellest vaatenurgast ei saa arugi, et see ingel Kadriorus Mikkeli muuseumi klaasvitriinis ühe tiivaga on, teise tiiva asemel haigutab auk. Lennuigatsusega, aga lennuvõimetu. Lennul kukkunud või millegagi kokku põrganud. Miks mulle tundub, et ta on kurb?
Minu foto, 19. aug 2011.
No comments:
Post a Comment