Tasase maailma hümn

Ma ei hakka Vermeerist pikalt kirjutama. Selle pärast oma surma unustatud ja siis taas meeli köitnud kunstniku elust ja loomingust on palju kirjutatud minutagi. Johannes Vermeer ehk Jan Vermeer van Delft (ristitud 31. oktoobril 1632  – maetud 15. detsembril 1675) oli Hollandi maalikunstnik.

Ta joonistas inimesi, mitte ingleid - nii võiks arvata, et ta siia blogisse ei sobi. Aga suure otsimisega võib tema loomingust ka ingleid leida, inimeste taustana, nagu nende mõtteid selgitades ja avades. Nõnda kui sellel maalil muusikat harrastavast naisest.

Või nagu siin, kus naine kaalub oma ehteid ja nende väärtust, kuid tagaplaanil on aimatavad inglid viimse kohtupäeva pildil vaagimas inimelu väärtust.

Omamoodi ingellik, tulvil rahuliku päeva paistet on ka Vermeeri kuulus portreemaal "Piimanaine". Kuid laskem siinkohal kõnelda luulel (jättes küll ära luuletuse juurde kuuluva pühenduse ja moto).

PIIMANAINE

Koiduvalgus iseendas, me imetlevas

pilgus, silm ja siht pidulikult kokku saamas,

kuulekas aine, mis joonte määratlust järgib,

siis range vormi ülevas hiilguses ilmub!

See ilus rahu, mis valgustab naist, ta käte

vagu kumerusi õilistab, tundepuhang,

maheda salmi kordus, üha hõljuv laulus,

mis aimamatust hingesügavikust kostab!

Oo vaikivate olevuste terviklikkus,

kus elab kindel, tugev, ülemuslik ilu

südameis neil, kes alandlikult toimetavad

elu hämaras, urni vaikust meenutavas!

Armas mulle on heletav laud, voolav piim, leib,

headuse kuju - tasase maailma hümn.

Athanase Vantchev de Tracy luuletus "Piimanaine" ("La Laitière") kogust "Vinum mysticum" ( e. k 2012. a), tlk Jüri Talvet.