Niikaua elab ka poeesia

Grigor Khandjian (Khandjyan,1909-1998)
"Armeenia tähestik" (1978-1980)

"Niikaua, kui maailmas eksisteerivad kevad ja päike, lilled ja linnud, põdrad, metsad ja mered, allikad ja jõed, põllud ja mäed, elab ka poeesia.
Niikaua, kui eksisteerivad taevas ja tähed, armastus ja igatsus, surm ja unistused, elab ka poeesia.
Niikaua, kuni me tunneme elujanu, kuni eksisteerib instinkt ja tahe, kuni inimene tahab surematu, igavesti terve, igavesti ilus ja täiuslik olla, elab ka poeesia."

Avetik Isaakjan (1875-1957, Armeenia).

Tahad...

Tahad, kasteseks kurbuseks muutun,

seda silmisse puistan siis sul,

tahad, väsinud tuulena puutun

sinu juukseid, mis armsad on mul?

Tahad, muutun et roosiks ma hellaks,

sinu rindadel leegitsen siin?

Tahad, hommikut löövad kui kellad,

une koiduna laugelt sul viin?

Tahad, pajuna paindun su üle,

sina muretult magad mu all.

Tahad, linnuna taevaste süles

laulan sulle ma tähtede all?

Tahad, vihur sull' olen ja päike,

taevas, naljakas-naljakas kuu,

merelaine ja linnuke väike,

kui meid ühendab armastus suur?

Avetik Isaakjani luuletus 1892. a, armeenia keelest tõlkinud Andres Jaaksoo.

Pildi allikas:  Armeenia kunstniku Grigor Kandjiani ja tema tööde kohta.