Hea ning kullane

* * *
Morn, vihmane pimedus
tiirutab tänavaid mööda.
Sa lubad su südamel
tänaseks ööks minu kaitsejaks jääda?...
Sa lubad tas koiduni peavarju
linnule, kel pole kodu?...
Mul on hirm,
nagu õõtsuks mu jalge all põhjatu korisev lodu.
Sa võta mu hing -
ta on puhas ja palav ja aus ja hellitlev.
On kahju, nii kahju,
et kasutult hääbuma peab ta selliselt.
Kes vajab, et säiliks mu süda,
mu kulmud, mu naeratus -
ja teeb,
et pikemalt kestaks
mu vastu su armastus?
Kes mäletab mind,
kui katab mind murupind mullane,
kes ütleb:
"Küll olid sa minule hea ning kullane!"
Veronika Tušnova (1911-1965), vene keelest tlk Muia Veetamm.

Postkaart (Saksa, u 1920ndad) minu kogust.  / Postcard from my collection.