"Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba..."

Vittore Crivelli maalidele sattusin internetis juhuslikult ja need tõid mulle kohemaid meelde Artur Alliksaare värsiread: "Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba / hing leiab ilma, et ta üldse otsiks."

3.

Peadki ma tõstma ei julgund.

Kuu oli kõlisev hõbe.

Silmad pooleldi sulgund,

astusid piki jõge.

   

Astusid rahutul rühil,

hoogavas rusutu-rutus.

Loomiseelne ja tühi

viirastus maailm su nutus:

   

naerude ähvardav seostus,

naljade paljastav paljus,

ja sinu pisarais eostus

valguse võrratu valjus.

/Artur Alliksaar "Neli etüüdi" - 3.

Kogust "Olematus võiks ju olemata olla", 1966 LR./

4.

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,

ja armutakse, pettumuste trotsiks.

Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba

hing leiab ilma, et ta üldse otsiks.

   

Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.

Ma kannan endas kosutavat kaevu

nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua

ja põdema jään janu võikaid vaevu.

   

Saan haavu unelmate sõjatandril.

Ei taha ja ei oskagi neid katta.

Laev olen, mille sadam asub mandril,

mis praegu on veel merest kerkimata.

/Artur Alliksaar "Neli etüüdi" - 4.

Kogust "Olematus võiks ju olemata olla", 1966 LR./

* Vittorio (Vittore) Crivelli (u 1440 - u 1501)oli itaalia kunstnik. Veneetsias sündinuna oli ta uhke oma sünnilinna üle ja kirjutas kõikidele oma maalidele lisaks nimele alla ka sõna "veneetslane". Ka tema isa Jacobo ja vanem vend Carlo olid kunstnikud. Vendade maalid on mõnevõrra sarnased, kuid Vittore omad mõjuvad peenematena ja olevat olnud vähem originaalsed oma idee poolest, vastates sedasi rohkem publiku maitsele.

Vittore Crivelli kujutas oma maalidel väga palju madonnat lapsega, mõnikord ka koos inglitega või/ja pühakutega. Tema tööd on hoiul Metropolitani kunstimuuseumis New Yorgis, Pinacoteca Breras Milaanos, Ashmoleani muuseumis Oxfordis, Fitzwilliami muuseumis Cambridge'is ja Philadelphia kunstimuuseumis.

Reprod on internetis vabakasutusel.