18.6.16

"Ingel tuleb tingimata..."


„Kui ma suuremaks saan, siis teeb jumal mu jalad terveks, kutsub ingli, ütleb: Tiina jalad on haiged, mine tee terveks. Ja kui see ingel ei oska seda teha, siis saadab ta teise ingli, saadab seni oma inglid, kuni tuleb niisuke, kes oskab haiged jalad terveks teha. Ingel tuleb tingimata, kui jumal käseb. Aga ta tuleb salaja, kui kõik magavad. Inglid tulevad ikka salaja. Tuleb, koputab ja küsib emalt — muidugi unes, sest ingel enam ilmsi ei küsi, ainult enne käisid nad ilmsi küsimas — tuleb ja küsib: Kus on see väike Tiina, kelle jalad on haiged? Ja ema näitab: näe, seal ahjunurga taga põrandal, seal ta magab oma koti peal. Aga see võib ka nõnda olla, et ingel ei koputa ega küsigi, tuleb ainult aknast või ukseprao vahelt sisse, sest jumal on talle enne kõik ära seletand, tuleb ainult sisse, tema võib oma tiivad nii väikseks teha, et pääseb igalt poolt läbi, tuleb, loeb issameie ja teeb terveks."
/Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus" II osa./
 
Postkaart (Rootsi, 2002) minu kogust. / Postcard from my collection.
1030.

1.6.16

"Mu päevad kogunevad..."


SÜNNIPÄEV
Fernando Pessoa (Álvaro de Campos)

Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva,
Olin ma õnnelik ja keegi polnud surnud.
Meie vanas majas oli isegi mu sünnipäeva pidamine üks iidne komme
Ja kõigi rõõm, ja minugi rõõm, oli kindel nagu religioon.
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva,
Olin ma küllalt terve, et mitte millestki midagi taibata,
Et olla tark ja mõistlik oma perekonna meelest
Ja mitte loota seda, mida minu eest lootsid teised.
Kui ma hakkasin lootma, siis ma ei osanud enam loota.
Kui ma hakkasin elu vaatama, olin elutunde kaotanud.

Jah, mis ma eeldatavasti olin enda jaoks,
Mis ma olin omaste südamest,
Mis ma olin tänu neile poolprovintsi õhtuveetmistele,
Mis ma olin tänu teiste armastusele ja oma lapsearmsusele.
Mis ma olin – oh Jumal!, mis ma täna vaid arvan, et olin…
Kui kaugel!…
(Mitte kuigi…)
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva!

Mis ma olen täna, on nagu niiskus maja tagakoridoris,
Mis seinad hallitama paneb…
Mis ma olen täna (ja nende maja, kes mind armastasid, väreleb läbi mu pisarate),
Mis ma olen täna, on see, et maja on müüdud,
On see, et kõik on surnud,
On see, et ma olen iseenda üle elanud, nagu külm tuletikk…

Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva…
Kuidas ma teda armastasin, nagu ühte inimest, seda aega!
Hinge füüsiline iha sattuda sinna veel üks kord,
Mingi metafüüsilise ja lihaliku teekonna läbi,
Mingi enese kahestumise läbi…
Süüa minevikku nagu näljaaja leiba, jõudmata või maitsetki tunda!

Näen seda kõike veelkord selgusega, mis pimestab mu kõige jaoks, mis on siin…
Suurem laud on kaetud, paremad serviisid on välja võetud, ja rohkem klaase,
Puhvetipealsel hulk asju – maiustused, puuviljad, lisaks see, mis riiulitel peidus – ,
Vanad tädid, igasugu nõbusid, ja kõik oli minu pärast,
Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva…

Jäta järele, süda!
Ära mõtle! Jäta mõte peasse!
Oh Jumal, oh Jumal, oh Jumal!
Täna mul pole enam sünnipäeva.
Kestan.
Mu päevad kogunevad.
Ükskord, kui olen vana, olen vana.
Muud midagi.
Viha, et mul varastatud minevikku enam taskus pole!…

Siis, kui veel peeti mu sünnipäeva!…
/
15. oktoober 1929; portugali keelest tlk Tõnu Õnnepalu/

- - -

Siinne postkaart on pärit umbes 1970ndatest aastatest. See on saadetud USAst Eestisse ja sellel on kiri:

"Kallis Emake! Häid jõulupühi ning sünnipäeva siit kaugelt maalt, kuidas oled sa kas oled ikka terve ja kas Jumal oma armu Sinu peale heidab, olen ikka terve ning kõik lapsed on kodus jõuluks. Ka Eedi on tagasi ta on väga tubli noormees - tänu Jumalale et tema üle vaatas. Suudlen kõiki... igavesti sinu tütar, lapselapsed."

Postkaart (USA, 1970?) minu kogust. / Postcard from my collection.

24.5.16

Märguanne


"Sulekese heljumist vaadeldes tundis Charles ängistust; teda tabas mõte, et ingel, kellele ta oli viimastel nädalatel mõelnud, annab talle võib-olla niimoodi märku, et ta on juba kusagil siin, väga lähedal. Võib-olla oli ingel olnud hirmul, enne kui ta taevast alla heideti, ja lasknud oma tiiva küljest lendu selle tibatillukese, pea nähtamatu udusule kui märgi oma ärevusest, kui mälestuse õnnelikust ajast, mil ta oli elanud koos tähtedega, nagu visiitkaardi, mis pidi selgitama tema saabumist ja kuulutama lähenevat lõppu."
/Milan Kundera "Tühisuse pidu" ("La Fête de l'insignifiance", 2014). Varrak, 2016, tlk Triinu Tamm./

Postkaart (Kanada, 1970) minu kogust. / Postcard from my collection.

22.5.16

"Kas inglil on naba?"


""Mida tähendab sinu jaoks ingel?"
"Ma ei ole teoloogias eriti tugev. Inglit ma kujutan eelkõige selle lause põhjal, mida öeldakse kellelegi, keda tahetakse tema headuse eest tänada: "Te olete lausa ingel."
/---/
"Aga mida me üldse inglitest teame? Et nad on õblukesed..."
"Tõepoolest, kõhukat inglit on raske ette kujutada."
"Ja et neil on tiivad. Ja et nad on valged. Valged. Kuule, Charles, kui ma ei eksi, siis inglitel ei ole sugu. Võib-olla nad sellepärast ongi valged."
"Võib-olla."
"Ja head."
"Võib-olla."
Seejärel, pärast vaikusehetke, ütles Alain: "Kas inglil on naba?"
"Miks sa küsid?"
"Kui inglitel ei ole sugu, siis nad ei ole sündinud naise ihust."
"Kindlasti mitte."
"Niisiis ei ole neil naba."
"Jah, kindla peale ei ole neil naba.""

/Milan Kundera "Tühisuse pidu" ("La Fête de l'insignifiance", 2014). Varrak, 2016, tlk Triinu Tamm./

Postkaart (Soome, 1980?) minu kogust. / Postcard from my collection.
Related Posts with Thumbnails