22.7.17

„... nagu lind, igavik, vaim ja hing ühes ja samas kujus.“


„Ühel õhtul tol 1977. aasta suvel San Franciscos, kui me pikutasime katusel ja vahtisime tähistaevasse, rääkis ta mulle Samothrake Nikest, võidujumalannast, keda ta nooruses, 1950. aastate keskel nägi Pariisis Louvre’is, kui ta adventkiriku misjonärina Euroopasse sõitis. Tegelikult võimatu kunstiteos, inglit meenutav valgest marmorist olend, millel pole pead ega käsi ja mis raiuti kivisse üle kahe tuhande aasta tagasi – kõige lähem inglile, mida temasugune adventistipoiss oli iial näinud, Antiik-Kreeka skulptuur, mis näitas, kuidas nood paganad võidujumalannat kujutasid. Valgest kivist naisekuju, millel olid suured, jõulised, lahtilöödud tiivad, mis kiskusid ta maast üles, nagu George ütles: mingi kaalutu, sulgkerge ja samal ajal võimas vägi sundis teda kikivarvule tõusma, keha pikaks sirutama ja hakkama ringi vaatama.“
---
„… kuulama eurooplasi, kes rääkisid asjust, millele vaid vähesed Los Angeleses mõtlesid, sest ei osanud, ei tahtnud. Muu hulgas inglitele. Ka sellele valgest kivist inglile, keda ta nägi enda kohal kõrgumas nagu võimsa elu märki. Mida eurooplased võidujumalannast mõtlesid. Ja miks. Kuidas Nike temasuguse silmad avas. George ütles, et see oli Nike pea. Sellest ei olnud midagi, et pead polnud, vastupidi, see tegi Nike veel paremaks…“
---
„Ta uuris seda antiikset naisekuju, kes oli taevast alla saadetud ingel ja seisis seal nagu lind, igavik, vaim ja hing ühes ja samas kujus. See oli lausa liiga suur, lausa rohkem, kui ta välja kannatas. Ta pidi peaaegu Louvre’ist välja jooksma, kui Nike avastas, aga jäi ometi sinna, ise surmahirmul, seisma suure valge kivikuju ette.“
---
„... ingellik naine oli talle jõudu andnud, samasugust jõudu nagu see, mille kujur raius ja lihvis välja valgest marmorist – muu hulgas tiivad, mis on taha suunatud ning puuduvat pead ja käsi enam kui kompenseerivad, andes figuurile metsiku salapära, mida ta ei mõistnud, aga mis ta siiski kinni püüdis. Kujuri salapärasel kunstiväel ei olnud kohta adventistide teoloogias ega nende jumalusepiltides, see oli vägi, mille eest teda oli tõhusalt kaitstud, iidvana kunstijõud, mis pärines tundmatult Kreeka skulptorilt, kes elas ajal, mida George seni peaaegu polnud mõtetega riivanud. Mittekristlik kujutis võidust, mida tema kui misjonär ju iga päev kuulutas – usu võidust saatana riigi üle.“
---
„Sealsamas kõrgub ta mu kohal täissuuruses, valge kipskoopia. Naine, kelle väljasirutatud, tugevad, erakordselt energilised tiivad on painutatud selja taha suunaga alt üles ja kes seisab sirgelt, näoga tugeva vastutuule poole, nagu skulptor tahtis kujutada, võidujumalanna kohtab erakordselt tugevat vastutuult ja seisab siiski täiuslikult sirgelt, ilma et teda saaks kõigutada või taanduma sundida. Vasak jalg on pisut tagapool ja parem on skulptuuri tugijalg, millele toetub kindlalt keharaskus. Õlgadelt varvasteni voogab õhuke, õhkõrn kangas lopsaka drapeeringuna, järgides kehavorme. Kangas on märg, nagu hõljuks naine paduvihmas, nagu peksaksid teda näkku sagarad otsekui talvine torm, mis rebib kerget märga kangast, mis liibub jumalanna valgele marmorile. Tormine ilm, milles ta hõljub, on kaunilt töödeldud – loodusjõud püüavad imekaunist jumalannast jagu saada. Vaenlase marutõbine verejanu ründab seda noort naist, kes siiski ei tagane sentimeetritki, vaid seisab toekalt nagu sammas, on nagu sammas, ja tema rinnad tungivad esile nagu sõdalane, hellen, Kreeka hopliit, jalaväelane, kelle oda on viskevalmis ja vaenlase ootel – ja siis heidetakse relv võõrale kaela, too kukub, vajub põlvili, hoiab kramplikult odavarrest, verd aga pumpab kaelahaavast pulsilöökidega, mis kiirelt nõrgenevad, ja ta on surijate seas, kukub, lamab väändunud asendis maas, on lahkunud siit ilmast ja juba teel Hadese ja Persephone surmariiki. Ja hopliit seisab sirgelt ja elusalt ja peegeldab Niket – võitu – jumalannat –, kes näeb, kuidas tema ümber kerkib laibakuhi. Ikka kõrgemaks ja kõrgemaks. Ta tajub, kuidas skulptor teda üha ägedamalt marmorist välja raiub.“
---

„Skulptor peab silmas pidama, et raiub samast kivikamakast kuju nii elavatele kui ka surnutele. Skulptuurist peab see mastaap läbi kumama. Jumalanna on ju kaks eri asja. Seisab suure ja monumentaalsena kõigil laipadel. Surevad kreeklased peavad kaduma kivisse. See peab olema skulptori võit. Ta peab kujutama jumalannat nii, nagu sõdur tapab vaenlast. Aga naise marmorkeha on elusa ihu tuum, mida skulptor kätte ei saa. Surnuid ei saa puutuda. Need kuuluvad kõik Persephonele ja Hadesele. Ja Nike on maailma kõige valgem kivi.“
/Kurt Sweeney „Koonused“ („Kjegler“)>>>
Sarjast „Põhjamaade romaan“. Eesti Raamat. Tallinn 2016.  Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming./

Ülal: Postkaart (prantsuse, 2002) minu kogust. / Postcard from my collection.

20.7.17

Flamingo

Tobias Stranover
"Flamingo"

FLAMINGO
Pablo Neruda

Olin veel laps ma, Pablo Neruda,
naabriteks veed Tolténis
halastamatu meri ja jõgi,
umbjärve suletud vesi.

Peegeldus vees aromaatne
massiivne mägi.
Kahekordsena õitses ulm
üle metsa ja järvevees.

Ja siis ma nägin seal äkki,
oo lapseea veetlevat aega,
üht nägemust roosast inglist,
kes aeglaselt alla hõljus.

Ta keha oli sulgedest tehtud
ja õilmelehtedest tiivad.
Kui ta roosiõiena lendas,
oli ta kehastund õrnus.

Veepinnale laskus see ingel
kui pärlmutrist tehtud paat.
Kui roosa roos nii säras
tal heledas valguses kael.

Ma jätsin maha need paigad,
ma kandsin frakki ja relva,
muutus keel mul ja kasvgi,
mind närisid mitmed valud,
kuid mu sisse kui järvevette
jäi nägemus, mis ei unu,
sellest linnust või inglist,
kelle roosakast lennust
päevavalguski muutus teiseks.
/Kogust  „Kivid ja linnud“,  Tallinn 1968. Tlk Johannes Semper./

John Melhuish Strudwick
"Ingel"
(Postkaart minu kogust.)
 
FLAMENCO
Pablo Neruda

Niño era yo, Pablo Neruda,
vecino del agua en Toltén,
del implacable mar, del río,
del agua encerrada en el lago.
La espesa montaña olorosa
se fotografiaba en las aguas
y el ulmo doble florecía
sobre la selva y en el agua.
Entonces, oh entonces! viví,
honor del tiempo transparente,
la visión de un angel rosado
que traía pausado vuelo.
Era su cuerpo hecho de plumas,
eran de pétalos sus alas,
era una rosa que volaba
dirigiéndose a la dulzura.
Se posó el ángel en el agua
como una nave nacarada
y resplandecía en la luz
el rosal rosa de su cuello.

Abandoné aquellas regiones
me vestí de frac y de hierro,
cambié de idioma y de estatura,
resucité de muchas muertes,
me mordieron muchos dolores,
sin cesar cambié de alegría,
pero en el fondo de mí mismo
como en aquel lago perdido
sigue viviendo la visión
de un ave o ángel ideleble
que transformó la luz del día
con el esplendor de su ser
y su movimiento rosado.
/”Arte de pájaros” 1966/

Henri Rousseau
"Flamingod"
/1904/

* Tobias Stranover (1684-1756) oli sündinud Transilvaanias, kuid töötas kunstnikuna Saksamaal, Hollandis ja inglismaal. Tuntuks sai linnumaalijana.

* John Melhuish Strudwick (1849-1935) oli  inglise kunstnik, prerafaeliit.

* Henri Rousseau (1844-1910) oli prantsuse kunstnik, maailma tuntumaid naiviste.

15.7.17

Kes õpetas linnud lendama…


„Kas teate,“ küsis kuldnokk kase otsast, „kes õpetas meid linde lendama? Ma räägin teile. Mulle rääkis Karlštejni ronk, kes eelmise suure külma ajal siia lendas. Ta on saja-aastane, aga kuulis seda oma vanaisalt, kellele rääkis omakorda tolle vanaisa, kes oli seda kuulnud oma emapoolselt vanaisalt. Nii et see on püha tõde. Vaat, mõnikord öösel kukub täht. Aga teinekord ei olegi see langev täht, vaid kuldne inglimuna. Ja taevast kukkudes helendab ta põleva pallina. See on püha tõde, sest seda rääkis mulle Karlštejni ronk. Inimesed kutsuvad neid inglimune kuidagi kas meetriteks või montöörideks või mentoriteks või mootoriteks, millekski selliseks!“
„Meteoorideks,“ ütles rästas.
„Just,“ nõustus kuldnokk. „Tollal ei osanud linnud veel lennata, vaid jooksid maad mööda nagu kanad. Nägid, et inglimuna kukub taevast ja mõtlesid, et huvitav, missugune linnupoeg sealt haudumise peale koorub. See on tõde, sest seda rääkis ronk. Nad arutasid selle üle õhtusöögi ajal, kui järsku metsa taha kukkus taevast kuldne kiirgav muna, isegi langemisevilin oli kuulda. Kõik tormasid sinna, kurg kõige ees, sest tal olid kõige pikemad jalad. Ta leidis kuldmuna, kõrvetas seda võttes mõlemad jalad ära, kuid tõi muna ikka lindude juurde. ise kiirustas vette jalgu jahutama. Sellest ajast peale kõnnivadki kured vees, et jalgu jahutada. Seda rääkis mulle ronk.“
„Ja mis edasi sai?“ küsis käblik.
„Siis tuli metshani,“ jätkas kuldnokk. „Tahtis munale istuda, aga kõrvetas enda ära ja kiirustas tiiki kõhtu jahutama. Sestsaati ujuvad haned kõhuli vees. Seejärel hakkasid kõik linnud üksteise järel inglimuna hauduma.“
„Kas käblik ka,“ küsis käblik.
„Tema ka,“ vastas kuldnokk. „Kõik maailma linnud, ainult kana keeldus. Ja kui kõik linnud haudunud olid, koorus munast jumala ingel. Ta ei piuksunud ega nokkinud, nagu linnupojad teevad, vaid lendas otse taevasse, ülistades halleluuja ja hosiannaga. Siis ütles: „Kuidas ma saan teid, armsad linnud, tänada selle lahkuse eest, et te mu välja haudusite? Nüüdsest hakkate lendama nagu inglid. Vaadake, lehvitate tiibu ja lendategi. Üks, kaks, kolm!“ Ta ei jõudnudki veel „kolme“ lõpuni ütelda, kui linnud juba lendama hakkasid ja lendavad tänapäevani. Ainult kana ei oska lennata, sest ei tahtnud inglimuna haududa. See on püha tõde, sest seda rääkis Karlštejni ronk.“
„Tähelepanu,“ ütles rästas, „üks, kaks, kolm!“
Kõik linnud väristasid saba, lehvitasid tiibu ja lendasid oma laulu ja viisiga, nagu oli neid õpetanud jumala ingel.
(Minu tõlgitud katkend Karel Čapeki (1890-1938) „Linnumuinasjutu“ venekeelsest  variandist, tsüklist „Muinasjutud Dašenkale, et ta istuks vaikselt“.
„Muinasjutt lindudest“ on eesti keeles küll ilmunud Lembit Remmelga tõlkes raamatus „Üheksa muinasjuttu, kaks üle selle ja veel üks pealekauba Josef Čapekilt“ (1975), aga seda ei ole mul praegu käepärast.)

Postkaart (Rootsi, 1964) minu kogust. / Postcard from my collection.
Related Posts with Thumbnails