16.9.17

Nevski katedraal Tallinnas


Püha Aleksander Nevski katedraal (ametlikult Tallinna Neeva vaga õigeusulise suurvürsti Aleksandri peakirik, lühendatult Neeva Aleksandri peakirik) on õigeusu kirik Tallinnas, mis ehitati Eestimaa kubermangu kuberneri Sergei Šahhovskoi algatusel otse Toompea lossi vastu (mis oli sel ajal Eestimaa kuberneri residents). Vene kirikuarhitektuurist lähtunud historitsistlikus stiilis pühakoja ehitust alustati 1894. aastal ja see valmis 1900. aastal, arhitekt oli Mihhail Preobraženski.

Detail postkaardilt:

Peakirik sai nime Aleksander Nevski järgi. Aleksander Nevski ehk Aleksander Jaroslavitš (1221–1263) oli Novgorodi vürst ja Kiievi suurvürst. Ta on Venemaa pühak. 2008. a valiti Aleksander Nevski vene rahvahääletusel kõigi aegade tähtsaimaks venelaseks.
(Faktid Wikipediast.)

Detail postkaardilt:

Postkaart (Eesti, 2017) minu kogust. / Postcard from my collection.

10.9.17

Mihklikuu


September on mihklikuu ja varsti pärast kalendrisügise saabumist, 29. septembril tähistatakse mihklipäeva ehk peaingel Miikaeli päeva.

Mihklipäevast algab hingedeaeg.

Eesti rahvatavadest on muu hulgas teada, et mihklinädalal on õige aeg kapsaid hapendada. Meestel on teha veel kaks sügisest tööd: kaev puhastada ja korvivitsad lõigata.

Nii algab üks Eesti kuulsamaid luuletusi, kõigile mällu jäänud August Alle "Eesti pastoraal":

Vihma küll valab ju pilvede vinas,
taevas kui maa sügisudude tinas.
Pilvi rebides vilistab tuul,
kari on väljas veel mihklikuul.

Karjalaps vaeneke kuhja all kükib,
kaelani märg, külm kallale tükib.
Tuule ja vihma käes elajad norgus,
karjakrantsilgi saba on sorgus.

Siinsel väikesel palvekaardil on peaingel Miikaeli kujutise vist üle maailma kõige levinum ja tuntum versioon. Sümbolina taevalikule kaitsele, õigusele ja kohtumõistmisele, aga ka armule ja halastusele.

Aitäh Albertile kaardi eest.
Gracias Albert!


Postkaart (Hispaania, ajatu) minu kogust. / Postcard from my collection.

19.8.17

"Tasa lendavad ämblikuniidid..."


ТИХО ЛЕТЯТ ПАУТИННЫЕ НИТИ...
Роберт Рождественский

Тихо летят паутинные нити.
Солнце горит на оконном стекле.
Что-то я делал не так;
извините:
жил я впервые на этой земле.
Я ее только теперь ощущаю.
К ней припадаю.
И ею клянусь...
И по-другому прожить обещаю.
Если вернусь...

Но ведь я не вернусь.

(Строфы века. Антология русской поэзии.  Минск, Москва: Полифакт, 1995.)

Vaba tõlge: 

Tasa lendavad ämblikuniidid.
Päike põleb aknaklaasil. 
Tegin midagi valesti;
andestage,
sest elasin sellel maal esmakordselt. 
Alles nüüd tunnetan teda. 
Temale langen. 
Tema nimel tõotan...
Ja luban elada teisiti.
Kui tulen tagasi... 

Kuid ma ju ei tule tagasi.

* Robert Roždestvenski (20. juuni 1932 - 19. august 1994) oli tuntud vene luuletaja.
Foto internetist.

22.7.17

„... nagu lind, igavik, vaim ja hing ühes ja samas kujus.“


„Ühel õhtul tol 1977. aasta suvel San Franciscos, kui me pikutasime katusel ja vahtisime tähistaevasse, rääkis ta mulle Samothrake Nikest, võidujumalannast, keda ta nooruses, 1950. aastate keskel nägi Pariisis Louvre’is, kui ta adventkiriku misjonärina Euroopasse sõitis. Tegelikult võimatu kunstiteos, inglit meenutav valgest marmorist olend, millel pole pead ega käsi ja mis raiuti kivisse üle kahe tuhande aasta tagasi – kõige lähem inglile, mida temasugune adventistipoiss oli iial näinud, Antiik-Kreeka skulptuur, mis näitas, kuidas nood paganad võidujumalannat kujutasid. Valgest kivist naisekuju, millel olid suured, jõulised, lahtilöödud tiivad, mis kiskusid ta maast üles, nagu George ütles: mingi kaalutu, sulgkerge ja samal ajal võimas vägi sundis teda kikivarvule tõusma, keha pikaks sirutama ja hakkama ringi vaatama.“
---
„… kuulama eurooplasi, kes rääkisid asjust, millele vaid vähesed Los Angeleses mõtlesid, sest ei osanud, ei tahtnud. Muu hulgas inglitele. Ka sellele valgest kivist inglile, keda ta nägi enda kohal kõrgumas nagu võimsa elu märki. Mida eurooplased võidujumalannast mõtlesid. Ja miks. Kuidas Nike temasuguse silmad avas. George ütles, et see oli Nike pea. Sellest ei olnud midagi, et pead polnud, vastupidi, see tegi Nike veel paremaks…“
---
„Ta uuris seda antiikset naisekuju, kes oli taevast alla saadetud ingel ja seisis seal nagu lind, igavik, vaim ja hing ühes ja samas kujus. See oli lausa liiga suur, lausa rohkem, kui ta välja kannatas. Ta pidi peaaegu Louvre’ist välja jooksma, kui Nike avastas, aga jäi ometi sinna, ise surmahirmul, seisma suure valge kivikuju ette.“
---
„... ingellik naine oli talle jõudu andnud, samasugust jõudu nagu see, mille kujur raius ja lihvis välja valgest marmorist – muu hulgas tiivad, mis on taha suunatud ning puuduvat pead ja käsi enam kui kompenseerivad, andes figuurile metsiku salapära, mida ta ei mõistnud, aga mis ta siiski kinni püüdis. Kujuri salapärasel kunstiväel ei olnud kohta adventistide teoloogias ega nende jumalusepiltides, see oli vägi, mille eest teda oli tõhusalt kaitstud, iidvana kunstijõud, mis pärines tundmatult Kreeka skulptorilt, kes elas ajal, mida George seni peaaegu polnud mõtetega riivanud. Mittekristlik kujutis võidust, mida tema kui misjonär ju iga päev kuulutas – usu võidust saatana riigi üle.“
---
„Sealsamas kõrgub ta mu kohal täissuuruses, valge kipskoopia. Naine, kelle väljasirutatud, tugevad, erakordselt energilised tiivad on painutatud selja taha suunaga alt üles ja kes seisab sirgelt, näoga tugeva vastutuule poole, nagu skulptor tahtis kujutada, võidujumalanna kohtab erakordselt tugevat vastutuult ja seisab siiski täiuslikult sirgelt, ilma et teda saaks kõigutada või taanduma sundida. Vasak jalg on pisut tagapool ja parem on skulptuuri tugijalg, millele toetub kindlalt keharaskus. Õlgadelt varvasteni voogab õhuke, õhkõrn kangas lopsaka drapeeringuna, järgides kehavorme. Kangas on märg, nagu hõljuks naine paduvihmas, nagu peksaksid teda näkku sagarad otsekui talvine torm, mis rebib kerget märga kangast, mis liibub jumalanna valgele marmorile. Tormine ilm, milles ta hõljub, on kaunilt töödeldud – loodusjõud püüavad imekaunist jumalannast jagu saada. Vaenlase marutõbine verejanu ründab seda noort naist, kes siiski ei tagane sentimeetritki, vaid seisab toekalt nagu sammas, on nagu sammas, ja tema rinnad tungivad esile nagu sõdalane, hellen, Kreeka hopliit, jalaväelane, kelle oda on viskevalmis ja vaenlase ootel – ja siis heidetakse relv võõrale kaela, too kukub, vajub põlvili, hoiab kramplikult odavarrest, verd aga pumpab kaelahaavast pulsilöökidega, mis kiirelt nõrgenevad, ja ta on surijate seas, kukub, lamab väändunud asendis maas, on lahkunud siit ilmast ja juba teel Hadese ja Persephone surmariiki. Ja hopliit seisab sirgelt ja elusalt ja peegeldab Niket – võitu – jumalannat –, kes näeb, kuidas tema ümber kerkib laibakuhi. Ikka kõrgemaks ja kõrgemaks. Ta tajub, kuidas skulptor teda üha ägedamalt marmorist välja raiub.“
---

„Skulptor peab silmas pidama, et raiub samast kivikamakast kuju nii elavatele kui ka surnutele. Skulptuurist peab see mastaap läbi kumama. Jumalanna on ju kaks eri asja. Seisab suure ja monumentaalsena kõigil laipadel. Surevad kreeklased peavad kaduma kivisse. See peab olema skulptori võit. Ta peab kujutama jumalannat nii, nagu sõdur tapab vaenlast. Aga naise marmorkeha on elusa ihu tuum, mida skulptor kätte ei saa. Surnuid ei saa puutuda. Need kuuluvad kõik Persephonele ja Hadesele. Ja Nike on maailma kõige valgem kivi.“
/Kurt Sweeney „Koonused“ („Kjegler“)>>>
Sarjast „Põhjamaade romaan“. Eesti Raamat. Tallinn 2016.  Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming./

Ülal: Postkaart (prantsuse, 2002) minu kogust. / Postcard from my collection.
Related Posts with Thumbnails