31.10.14

Tõlkijate ja raamatukoguhoidjate kaitsepühak

Simon Vouet
"Püha Hieronymos ja ingel"
(u 1925) Louvre.

1. novembril pühitsetakse kõigi pühakute mälestamise päeva. Siinsel maalil kujutatatud Püha Hieronymost peavad oma kaitsepühakuks raamatukoguhoidjad ja tõlkijad.

Püha Hieronymos oli ilmalikus elus praegusest Horvaatiast pärit Sophronius Eusebius Hieronymus (347-420), vanarooma kristlik õpetlane, teoloog, kirikuisa. Kunstis kujutatakse teda väga sageli tõlkimas Piiblit. Tema tõlge kuulutati 1546. aastal Trento kirikukogul piibli ametlikuks versiooniks. Hieronymose mälestuspäeva tähistati kuu aega tagasi, 30. septembril.

* Simon Vouet (8. jaan 1590 - 30. juuni 1649) oli prantsuse kunstnik, kes aastatel 1613-1627 kogus kuulsust Itaalias ja kelle maalid sestpeale jäidki väga itaallaslikeks.

27.10.14

Peaingel oblasti- ja linnavapil: Arhangelski oblast, Arhangelsk

Kui maakoht ja linn kannavad peaingli nime (Arhangel=peaingel), siis justkui ei saagi nende vappidel olla keegi muu kui peaingel. Ja kui juba peaingel, siis ikka see kõige vägevam inglitest - Miikael.

Arhangelski kubermangu vapi kinnitas 5. juulil 1878 tsaar Aleksander II. Vene impeeriumi siseministeeriumi vapikogumikus avaldati see 1880. a.


Arhangelski oblasti vapp on rahvasaadikute oblastikoosolekul kinnitatud 15. juulil 2003. Vapi kirjelduses on täpselt loetletud kõik värvitoonid. Peaingli, pühade vägede eestvedaja Miikaeli rõivaste iga värvivarjund on kindlaks määratud, niisamuti tema relvastus võitluses pimeduse ingliga. Peaingel Miikaeli tuleb sel vapil käsitada kui taevaste vägede juhti, Arhangelski oblasti taevalikku kaitsjat. Pimeduse ingel on pattude ja vaenu süüdlane.


Arhangelski linna praegune vapp on kinnitatud 1989. a. Paljud õigeusklikud ja heraldikaeksperdid pole selle kujundusega rahul, sest leiavad, et ajalooline, 2. oktoobril 1781 tsaari poolt kinnitatud vapp (kõrvaloleval pildil) oli kunstiliselt ilusam, viisakam ja väljapeetum. Vene impeeriumi vapikirjelduses polnud öeldud, kes peainglitest linnavapil lendab, kuid üldiselt on usutud ja arvatud, et ka siin on tegu Miikaeliga.

Nõukogude ajal oli linnavapil peaingli asemel kujutatud laev, mis näitas, et tegu on suure sadamalinnaga. Praegu sümboliseerib vapil lendav peaingel vene vägede jõudu, hea võitu kurja üle, must saatan aga kehastab vastast, kurjust, millest tuleb jagu saada.

Pildid internetist.

17.10.14

François Boucher' inglikesed, delfiinid ja jumalanna

"Sulekese" hea sõber Hispaaniast saatis mu inglipostkaartide kogu täienduseks vana pildi, mille ta oli saanud Bourges'i vanaraamatumüüjalt Prantsusmaal. Bukinist oli öelnud, et kaart on pärit 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest.  /Aitäh, Albert! Muchas gracias!/


Olgu kaardi vanusega, kuidas on - ma ei ole kuigi pädev selle üle otsustama pildinurgas oleva Pariisi trükimärgi järgi -, aga pildil olevate amorite ja delfiini autor on tuntuim prantsuse rokokookunstnik, Louis XV lemmikkunstnik François Boucher (29. september 1703 - 30. mai 1770).

Umbes samasugust motiivi inglikeste ja delfiiniga võib näha ka François Boucher' maalil "Veenuse sünd" (u 1740), mille leidsin internetist.


Varem olid mu postkaardikogus kaks postkaarti François Boucher' ovaalmaalidest "Magav Veenus" ja "Veenuse tualett". Need tõin 2002. a Jacquemart-André muuseumist Pariisis.



Nagu inglikesed nõnda ka armastusejumalanna Veenus olid kunstniku maalide lemmiktegelased. Talle meeldisid ilusad naised, nende kehakuju- ja kurvid, nende lopsakas rõõmsameelsus, kiindumus ehetesse ja värvidesse. Võib-olla kujutas ta Veenusena kogunisti Madame de Pompadour'i ennast, kelle soosik ta õukonnakunstnikuna oli.

Boucher oli tohutult töökas kunstnik. Temast jäid maha maalid ja gravüürid, ta illustreeris Ovidiuse, Boccaccio, Moliere'i loomingut, valmistas dekoratsioone etendustele, kujundas kuninglikes manufaktuurides valmistatavaid kangaid, portselannõusid, lehvikuid jm. Talle olid ühtviisi põnevad nii allegoorilised kui ka mütoloogilised ainevaldkonnad, aga sama edukalt kujutas ta külalaatu ja Pariisi seltskonnaelu, pastoraalseid stseene ja maastikke ning maalis ka suure hulga väga tähtsate isikute portreid.

Vaata ka: François Boucher - lopsakad naised, pontsakad inglikesed.
ja
Francois Boucher' maal "Vulcanus Veenust külastamas" (1732).

15.10.14

Veel akadeemiku ingleid

Täna on saksa maalikunstniku Wilhelm von Kaulbachi (täisnimega Bernhard Wilhelm Eliodrus Kaulbach; 15. okt 1804 või 1805 - 7. apr 1874) sünniaastapäev. Temast  on siin blogis olnud juttu varemgi kui mulle meeldiva kaitseingli-postkaardi autorist.

Aastatel 1821-1826 õppis Kaulbach Düsseldorfi kunstiakadeemias Peter von Corneliuse juures, seejärel läks koos õpetajaga Müncheni kunstiakadeemiasse.  1835. a sõitis ta Itaaliasse, mille õhkkonda on hiljem tunda paljudel tema piltidel. Midagi itaalialikku on ju ka tema "Amori ja Psyche" loodustaustas:


Münchenissse naasnuna sai Kaulbachist kunstiakadeemia juhataja - seda ametit pidas ta 25 aastat, põhiliselt aga töötas ta õukonna jaoks, lõi rohkesti seinamaale lossidele ja paleedele, sealhulgas ka kuningalossile. Tuntuim selle perioodi taies on "Jeruusalemma hävitamine" (1836-1846):




Seejärel kaldus tema looming romantismi juurest realistlikumasse ajalookäsitlusse ("Hunnide lahing", 1834-1837; "Ristisõdijad", 1847-1865 jt ), aga ka narruse ja hullumeelsuse teemasse. Kaulbach on illustreerinud Shakespeare'i, Schilleri jt loomingut, eriti rohkesti ja õnnestunult aga Goethet alates Reinuvader Rebase lugudest kuni "Faustini", mille illustratsioonidest on siin kaks näidet:



Aprillis 1874 suri Kaulbach Münchenis koolerasse. Ei aidanud ka tema maailmakuulsad kaitseinglipildid.

Related Posts with Thumbnails