Kontrastid

Nüüdisajale iseloomulik pilt Suurbritanniast Cardiffist. Ingel keset ajaloolist kohta, ühel pool paljunäinud elutark vana kellatorn, teisel pool lõbustuspargi kila-kolav torn, kuhu platvormitäis elamusteotsijaid korjatakse, et neid üles sikutada ja siis kõlava kolksatusega kilgete saatel järsku maha lasta.

Millest võib mõtelda ingel? Kas sellest, et inimesed on ajaloo ja argipäeva vahel kaotsi läinud ja ei tea enam, kuskohast ennast otsida? Või ei mõtlegi ta suurt millestki, on oma naabritega harjunud ja leppinud, tolerantne, tahtmata midagi muuta? Raske on kujutleda inglit, kes ei loodaks paremat...

Mõnikord oleme me nagu see inglikuju, pealtnäha raevukad, tegelikult leppinud. Leplikud oma saatusega ka siis, kui midagi tuleks muuta. Liiga tugevad kontrastid võivad inimvaimu väsitada, ainult mustvalgetes toonides elamine ei tule närvidele kasuks, ei aita oma vastukäivuses kogeda maailma värvikust ja pooltoonide vaimustavat helklemist...

Olla ingel lõbustuspargis, kus ajalugu ja võib-olla ka tulevik on teisejärguline... Võib-olla et olemegi...