Suitsutares, rehielamus elas majavaim, majahaldjas, koduhaldjas. Ta asus seal juba enne koduehitamist ja temaga sõlmiti enne ehituse alustamist leping, et kindlustada talule ja perele head õnne. Näiteks pandi maja nurga alla maahaldjale hõberaha.
Kodu- ja majahaldjad olid tihedas seoses surnud esivanematega, samuti arvati, et majahaldjas on tulnud majaehitaja hingest või esimesest tulesüütajast koldes.
Igal majal võis olla ka oma kodutont – must kass, kes elas ahju taga ja tuli sealt söögiajaks välja.
Majavaim võib olla ka perega kaasas käiv perekonnavaim.
Nn pühad paigad talumajas on olnud lävepakk, kodukolle, ahjutagune, leepealne, setudel pühapiltidega pühapäranurk.
Palju on õuejumalusi: Karksi kihelkonnas Pell, Lääne- ja Kesk-Eestis Tõnn (oli ka koduhaldjas), kohatu Uku. Kõikidele neile oli pühendatud ka oma päev ja pidu.
Majavaim võis ennast näidata maja-taadi-ussina. Enamasti peeti selleks nastikut, keda toideti piima ja värske lihaga. Koduussidele ei tohtinud halba teha, sest sellele pidi järgnema õnnetus.
Hobustele võis õnne tuua majanirk. Laudavaimusid oli teisigi, samuti karjajumalaid.
Harjumaal tunti leeperet: lee-Kai, leemees ja leelapsed, kellele pidi igast söögikorrast maitsta andma. Ahjutaguse kilgi häält peeti majavaimu hääleks. Majavaimuga seostub ka seinakoi – ööema, toonekikka tagumine. Majavaim võis end ilmutada vana naisena või hallipäise habemikuna.
Ka kõigil taluhoonetel olid vaimud – aidal, rehel, eriti palju saunal. Pärast inimesi tulevad vihtlema vaimud.
Allikas: Halliki Uibu "Päikese kodu", 1994.
Pilt: Kaljo Põllu illustratsioon Betti Alveri "Lendavale linnale", 1978.
No comments:
Post a Comment