Kalahaldjas. Kaitseb ja karjatab kalu. Eestlastel on levinud kujutelm kaladest kui vetevaimude karjast. Sestap on meil kalaema, kalaisa, kalavaim, kalakuningas.
Mereema. Rannarahvas austas mereema. Kalu merre tagasi heites paluti mereemalt head kalasaaki ja kaitset tormi eest. Saarlased kallasid merejumalale ohvrianniks viina ja õlut.
Liivlastel oli Mjerjema, kes peab liivlasi oma rahvaks ja valitseb merd. Tuntud olid ka meretütred.
Soomlaste vetehaldaja on Ahti, kellest koos Veteemaga sõltub kalapüük.
Laplastel valitseb vetevalda kalasabaga Akkruva.
Udmurtidel on vetehaldjas vumurt või vu kuzo – suurte silmadega ja pikkade mustade juustega inimesetaoline alasti olend. Talvise ja suvise pööripäeva ajal tulevad vetehaldjad küladesse väikeste kuradikestena. See on vožo-aeg, mil ei mängita vee ääres ega ujuta, ei pesta pesu. Vee reostamine on patt.
Võrumaal räägitakse, et jumal elas vees, sügisel suri ära ja kevadel ärkas üles ning murdis pahameelega jää katki.
On ka vetevaimud – näkid, kes inimesi endaga kaasa tõmbavad ja uputavad. Näkid olevatki tekkinud uppunuist. Näki nägemine on halb enne. Näkk võib ilmutada end naisena või mõne loomana.
Veel uskusid vanad eestlased eluvette ehk pühasse allikasse, kellele ohverdasid vask- ja hõberaha, helmeid, lõnga, soola, toitu jm. Et noorust alles hoida ja kenad välja näha, käisid neiud noore kuu ajal end allikaveega pesemas. Allikavesi peseb ka süüdlase süüst puhtaks.
Ilmaallikad võivad ilmamuutust tuua.
Vana-aastaõhtul viidi allikavett koju, et seda juua ja sellega silmi pesta uuel aastal.
Allikas: soomeugrilaste vaimuilmast pajatav Halliki Uibu "Päikese kodu", 1994.
Pilt: Juri Dõrin (ersa) "Näkineid", siit.
No comments:
Post a Comment