Doris Kareva luuletusest "Pühitsus"
1
Jah.
Alguses oli Sõna.
Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena
toahämaras märkasin -
mu sängil istus üks
ingel.
Ta vaatas mind vaikides -
mispärast, ma polnud kindel.
Ta vaade mind valitses.
Ma tajusin vaikset uut vaimu
mind, vaevatut valdamas.
Sain sõnatult aegadest aimu,
mis maailmas algamas -
ja ometi polnud see kartus,
vaid teadmine - rahulik ring,
jah, valmidus,
armastustarkus.
Siis silmile suudles ta mind.
Ta huuli tundsin vaid hetkeks
ja joovastust - taevalik and! -,
veel teadmata, kui
rängaks retkeks
ta oli mind õnnistand.
Pildil Filippino Lippi "Palvetav ingel".
Uskumatu, see on mu lemmikluuletus, käisin sellega kunagi isegi deklareerimisvõistlusel... ja lavaka sisseastumiskatsetel lugesin ka seda. Imeline luuletus:)
ReplyDelete