Kell tiksub oma tiksumist

Kell tiksub oma tiksumist...
Aeg kaob, viib kellegi või midagi, pöördumatult.
Aega on, keegi on, miski on, näib, et alati.
Aega on veel, ah, kes küll teaks, kui palju...

Kell tiksub oma tiksumist, sedapuhku üsna kindlapiirilist, aasta lõppu märkides.
Aasta kaob, viib kellegi või midagi, jätab mälestused.
Sünd, uue sünd, uue aasta sünd.
Minevik, olevik, tulevik - kõik koos ühes lootusrikkas hetkes.
Ikka ja jälle tuleb uus aasta, uued ootused, lootused, soovid - ehk veel jõuab.

Aga oled sa mõtelnud läbi, mida sa sellelt oma elu uuelt aastalt tegelikult tahad?

Sest kell tiksub oma tiksumist...

Huvitav, mida mõtlesid oma elust inimesed kahe maailmasõja vahelistel 1920-ndatel aastatel, millest on pärit need inglid või haldjad Saksa näärikaardilt mu postkaardikogus?

Kõikidele tujuküllast aastavahetust!