Võib-olla on ja võib-olla mitte

"Oli kord üks küla, kus tavaliste inimeste kõrval elas väga tark vana mees... Ühel päeval läks külas elav põllumees targa mehe juurde ja sõnas meeleheitlikult: "Tark mees, aita mind. Hirmus asi on juhtunud. Mu härg on surnud ja mul ei ole ühtegi looma, kes aitaks mul põldu künda! Kas see ei ole halvim asi, mis võis juhtuda?" Tark mees vastas: "Võib-olla on ja võib-olla mitte." Mees kiirustas külasse tagasi ja teatas oma naabritele, et tark mees on hulluks läinud...

Järgmisel päeval aga nähti põllumehe talu lähedal tugevat noort hobust. Kuna mehel ei olnud härga, kes teda aitaks, tuli mees mõttele hobune kinni püüda ja härja asemele võtta. Nii ta tegigi. Küll oli talumehel hea meel. Ta läks targa mehe juurde vabandama: "Sul oli õigus, tark mees. Härja kaotamine ei olnud halvim asi maailmas, mis võis juhtuda. See oli maskeeritud õnnistus! Ma ei oleks kunagi kinni püüdnud oma uut hobust, kui seda ei oleks juhtunud. Sa pead minuga nõustuma, et see on parim asi, mis võis juhtuda." Tark mees vastas veel kord: "Võib-olla on ja võib-olla mitte." Oi ei, mõtles talumees. Kindlasti on tark mees nüüd hulluks läinud.

Kuid jällegi ei teadnud talumees, mis edasi pidi juhtuma. Mõne päeva pärast ratsutas talumehe poeg hobusega ning hobune viskas ta seljast maha. Ta murdis jala ja ei saanud külvamisel isa aidata. Jällegi läks mees targa juurda. Seekord ütles ta: "Kuidas sa teadsid, et hobuse kinnipüüdmine ei olnud õige asi? Sul oli jällegi õigus. Mu poeg vigastas end ega saa mind külvitöödel aidata. Seekord olen ma kindel, et see on halvim asi, mis võis juhtuda. Seekord pead sa minuga nõustuma." Kuid tark ütles kaastundliku häälega: "Võib-olla on ja võib-olla mitte." Raevunud, et tark mees võis olla nii ükskõikne, tormas talumees külla tagasi.

Järgmisel päeval tulid sõdurid ja võtsid kaasa kõik kõlbulikud mehed vast puhkenud sõtta. Talumehe poeg oli ainus noor mees külas, kes ei pidanud minema. Tema sai elada, samal ajal, kui teised pidid päris kindlasti surema."

Mõistujutt teadmatusest on pärit R. Carlsoni raamatust "Ära lase pisiasjadel üle pea kasvada".