Saadi:
"Armastav süda mõistab alati looduse kõnet. Maailm on tulvil kaunilt kokkukõlavaid helisid ja päärib igaveses armuuimas."Saadi sõnad on novellis "Saadi viimane kevad" vahendanud Avetikh Isahakjan 1923. a, vt raamat "Lilith, Tšingis-khaan ja teised" 1981, tlk Andres Jaaksoo.
"Jaa, minu sada aastat on mööda lennanud otsekui ühe öö unenägu, sulanud üheksainsaks hetkeks, sest te olete olnud minuga alati ja kõikjal, teie, mu muinasjutud, teie, mu ööbikud ja roosid, teie, mu hurmavad näitsikud - rooside imelised õied."
"Jah, maailm on tõesti üks ime, üks võluv ja võrratu muinaslugu. Igal hommikul heidan pilgu maailmale ja igal hommikul üllatab ta mind nõnda, nagu näeksin kõike seda esmakordselt; maailm on ühtaegu nii tavaline kui ka tavatu, nii igavene ja alati uus oma veetluses, mida annab võrrelda üksnes tema enesega."
"Milleks roosi lõhnast joobudes mõelda selle hetkelisusele! Parem jätta meelde see aroom, siis on kergem unustada, et lill ise on juba ammu närtsinud."
"Sünnime tahtmatult, elame kõike imeks pannes, sureme igatsust tundes!..."
Muslihhuddin Abu Muhammad Abdullah Saadi (1213-1219 vahel - 1292) oli pärsia-tadžiki luuletaja, iraani kirjanduse esindaja. Eesti keeles on ilmunud tema "Roosiaed" ("Gulistan"), tuntud on veel tema "Rohtaed" ("Bustan").
Pildil ülal on "Roosiaia" ingliskeelse väljaande kaas.
No comments:
Post a Comment