Paan ja paanika

Paan on kreeka usundis karjaste ja väikekariloomade jumal, metsavaim, Hermese poeg, pärit Arkaadiast. Teda samastati rooma Faunusega. Arkaadias oli tal palju kultusepaiku.

Paani kujutleti kitse (soku) jalgadega, sageli olid tal ka kitse pea ja sarved. Himur paan mängis nümfidele karjaseflööti (süürinks).

E. Hamiltoni "Antiikmütoloogias" kirjutatakse Paani kohta, et ta oli lärmakas ja lõbus jumal.

"Tema koduks olid kõik metsikud paigad, tihnikud, metsad ja mäed, kuid üle kõige meeldis talle sünnipaik Arkaadia. ... Roost meisterdatud vilepillil mängis ta viise, mis olid niisama kaunid kui ööbikulaul. Alatasa oli ta armunud ühte või teise nümfi, kuid sai kõigilt korvi, kuna oli inetu välimusega. Kui rändurid värisedes läbi metsiku looduse liikusid, pidasid nad kõiki hääli Paani tempudeks..."

Teda kardeti eriti keskpäevakuumuses ja lõunauinakutundidel. Paan põhjustas oma äkilisuse ja ootamatu käitumisega "paanikat" - paanilist hirmu, näiteks pärslaste hulgas Maratoni lahingu eel 490. a e.m.a. Kui meie kasutame sõna "paanika", siis mõtleme Paanile harva, ometi on see sõna temaga seotud.

Sarnasuse tõttu sõnaga pan, mis kreeka keeles tähendab kõike, on Paani ka kõiksusejumalaks peetud.

Rooma Faunus oli Saturnuse lapselaps. Maarahva jumal. Ta oli ka prohvet, kes kõneles inimestele nende unenägudes.

Keskaja Saatan oli paljuski paanilegendidest üle võetud tegelane.

Pildil on Daniel Maclise´ "Faunus ja haldjad" (1834)
Illustratsioon Edward Bulwer Lyttoni (1803-1873) tekstile "Paan ja tantsivad haldjad" raamatus "Reini rändurid", milles on palju juttu Saksa folkloorist. Haldjad ootavad, millal paan hakkab mängima oma flööti. Murumätta all on peidus ka kolm väikest maavaimu.

Põhiliselt Londonis töötav Iiri kunstnik Daniel Maclise (1806-1870) maalis peamiselt ajalooteemalisi pilte, kuid üks tema haldjamaal "Undine" õnnestus nii hästi,et selle omandas kuninganna Victoria, et kinkida see 1844. aastal sünnipäevaks prints Albertile.
Pilt Wikipediast.