Keegi ei tea täpselt, kas sel pildil on haldjas kääbikutega või inimene haldjatega. Ja võib-olla on laternad jaaniussidest tehtud ning selleks süüdatud, et hiiglaslik keskpunktis olija vähematele velledele peale ei astuks.
Aga võib-olla on see hoopiski ainuke öö, mil nad ennast temale näitavad. Võib-olla tuli ta nendega kohtuma, astus haldjaringi kui soovirattasse, mängis neile oma kaenla all oleva pilliga muusikat, lootis kõikide unistuste täitumist, justkui sõnajalaõie õitsemist. Vanasti osanud ju ka inimesed haldjatega suhelda, ju kasutasid neist paljud selleks mõistatuslikke viise ja võib-olla ka sõna- ning laulumaagiat. Võib-olla oskavad mõned seda praegugi.
Võib-olla... Suveööd on muinasjutulised ja imelised. Siis sünnib palju metsades ja lagedal, orgudes ja mägedel, unes ja ilmsi. Ole ainult viks seda märkama ja tajuma.
Inglise kunstnik Edward Robert Hughes (1849-1914) pole vist kunagi täpsemini selgitanud, mida ja miks ta sel pildil kujutas. Teadaolevalt oli tema loomingus palju prerafaeliitide ja sümbolismi mõjutusi, eks ole ka see pilt üksainus suur sümbol. Ja sellisena üks tema tuntumatest töödest: "Midsummer Eve" (1908).
Veel üht Hughesi kaunist tööd "Öö tema tähekeega" (1912) saab näha siin.
No comments:
Post a Comment