Seda kaarti on mu kogus kaks. Esimene, just selle allkirjaga, tuhmim ja värvitoonideta, on kunagi ammu saadud ühest Tallinna vanakraamikauplusest. Teise saatis üsna hiljuti blogisõber Barcelonast. Nii erinevad maad, ometi ühendab neid mingi mõte, mingi tunne, mis on seotud selle kaardiga.
Esimene, nagu tundus mulle kohe alguses, on vanem. Selle taga pole muud kirja peale kirjastaja nimetähtede ja numbri. A.R.& C.i.B. - N. 148. Niisuguste nimetähtede taha peitus internetiandmetel Berliini kirjastaja Arthur Rehn & Co. Teisel, värvilisemal on taga mitmes keeles, et tegemist on postkaardiga. Eest on kadunud pildi nimetus, üles on lisandunud hispaaniakeelne uusaastasoov.
Kui detektiivina uurimist jätkata, siis jõuame kaardi esiküljel olevate nimetähtede järgi Noyeri stuudiosse Pariisis. Tuntud fotograafi Alfred Noyeri suur fotostuudio tegutses aastatel 1910 - 1940. Kõige järgi otsustades kuulub kõnealune skulptuurikompositsiooni jäädvustus tema stuudio varasemate, võimalik, et Esimese maailmasõja eelsete tööde hulka. Kuid on teada ka, et umbes alates 1920. aastatest pööras ta palju tähelepanu palja keha ilule. Sellesse aega kuuluvad ka kergelt toonitud fotod. Noyer kuulus Salon de Paris' liikmeskonda, tema kaardid on alati märgistatud kas logo või nimetähtedega. (Andmed Noyeri kohta: http://www.metropostcard.com/index.html/)
Internetist leitud vihje: "Publisher: A.Noyer, 1911 year. Series# Allegorie Number# 148. Caption: Artist Mastroianni Eternel recommencement. Das ewig wiederkehrende." paneb paika postkaardi valmimisaja 1911. Samas leidub seda kaarti mitmete variantidena (pilt, kunstniku nimi ja Noyeri stuudio logo kõigil sama, kuid muud tekstid ja tagaküljed erinevad) umbes 1927. aastani, hispaaniakeelnegi peaks niisiis kuskile selle ajavahemiku alguspoolde jääma.
Selles vihjes oli kunstniku nimi, mis ka kaardil näha on.
Domenico Mastroianni sündis 1876. a Arpinos (Frosinone) Itaalias ja sukeldus Pariisi kunstiellu noorukina, keda köitis boheemlus. Kunstnikuna oli ta suur iseõppija ja katsetaja. Ta tutvus impressionistidega ja Art Nouveau esindajatega, kohtus oma eluteel Manet', Renoir', Degas', Pissarro, Rodini, Klimti, Mucha ja paljude teiste kuulsustega.
DM huvitus kujuritöö ühendamisest fotograafiaga (it k scultografia). Oli fotograafia hiilgeaeg, katsetuste ja otsingute aeg, mis haakus väga tihedalt liikumise ja plastilisuse kultusega. See ajastu sobis DM-le. Ta tegi umbes 900 plastiliini(?)kompositsiooni, pildistas neid ja hävitas siis kiiresti, et teha uus. Ta oli Prantsuse kunstikollektsionääride ja filokartistide hulgas väga edukas. Oma töid nimetas ta skulptogravüürideks (sculptogravures) - ma ei tea sellele meie keeles paremat vastet, aga ka skulptokroomideks ja fotoskulptuurideks.
Tema teemadering hõlmas religiooni, kirjandust, ajalugu, aga ka elu-olu (näiteks abielu ja armastus).
Esimene maailmasõda sundis kunstniku Pariisist lahkuma. Temast sai üsna tuntud kujur Itaalias, kuid sellist menu nagu tal oli olnud Pariisi kunstnike hulgas, ta enam ei saavutanud. Pigem peeti teda kitšimeistriks. Ta suri 1962. a. Temast rohkem teatakse ja mäletatakse praegu tema sugulast, filminäitleja Marcello Mastroiannit.
Niisuguse loo sai siis üht tiibadega vanameest, noorukeid ning lapsukest kujutavatest vanadest postkaartidest.
Abiks olid väga paljud tekstid internetist.
Postkaardid minu kogust /Postcards from my collection.
Aitäh Albertile hispaaniakeelse postkaardi eest.
Gracias a Albert - http://filateliacultura.blogspot.com/
No comments:
Post a Comment