Taas üks limusiin. Tehniliselt eelmisest edasi arenenud. Aga kui inglikesega kaardil (vt Vanu lihavõttekaarte 4.) oli auto ilma ühegi mõrata, siis siinsele punasele luksusmasinale on pikkade pühadesõitudega praod sisse tekkinud. Pärast pühi tuleb uhke kuke sõiduriist ilmselt maha kanda või tagavaraosadeks lõhkuda. Eks ole blogipidajalgi aeg vanade lihavõttekaartide vaatamine selleks korraks lõpetada.
Postkaart soovib "Rõõmsaid ülestõusmisepühi!" ja kannab 1940. aasta postitemplit. Kirjutatud on "Häid pühi kõigile!". Maasugulasi pidas meeles noorpaar Tallinnast. Minu sündimiseni oli veel palju aastaid.
Huvitav kogu vanu kaarte. Vanasti ikka mõeldi nendele asjadele rohkem. Meie aeg siin on nii modernne, et vaatab kõikidest asjadest üle pea.
ReplyDeleteMinu välismaa sugulased saatsid alati ülestõusmise pühade puhul kaarte, aga kui nad nägid, et mina vastu ei saada, loobusid ka. On jäänud ainult jõulukaardid ja sünnipäevad ka. Kuniks needki. Asemele on tulnud virtuaalelu.
Tore, kui meeldis. Vanasti olid kaardid justkui soojemad ja rohkem läbimõeldud. Praegu on lihavõttekaarte kaubanduses tegelikult palju, aga kõik kuidagi üheülbalised - tibud, jänkud, munad. Puudub lugu, muinasjutule kaasamõtlemise võimalus. Ja eks ole suuremale kaardisaatmisele põntsu pannud ka postikulude pidev kasv. Igal aastal tuleb kaarte vähem, sest vanemad inimesed, kel on see komme, kaovad, nooremad saadavad, kui saadavad, rohkem arvutitervitusi.
ReplyDeleteSee blogi on ju saanudki alguse postkaardikogust - sellest, et ühel päeval tuli mõte inglitega kaarte koguma hakata ja siis ka neile kunstiajalugu jms juurde vaadata.