Jaaniöö õnnepärg

"Jaaniõhtul riputati Virumaal nn õnnelilledega läbipõimitud sõnajalapärg püha puu okstele. Järgmisel hommikul võeti õnnelilled pärjast välja ja pisteti iga majaelaniku õnne peale üks õieke seinapragude vahele, et teada saada, kelle õnn sel aastal kõige ilusamini õitseb. Sõnajalgadest pärg jäi puu otsa rippuma, kuni ta närbus; alles siis võeti ta maha ja hoiti hoolikalt alal kuni uusaasta-ööni, mille õhtul peapadja alla pandud koltunud pärg selle öö unenäod ettetähenduslikuks tegi. Selsamal otstarbel puistati jaaniööl õitsvaid lilli puhkaja pea alla, mis siin, niisama nagu koltunud pärg vana-aasta õhtul, magajale pidi tulevikku näitama. Unenäo oraakli seletuse eest hoolitsesid siin - nagu see ka mujal sünnib - vanad naised, keda isegi rahvalauludes "tarkadeks" nimetatakse, kui vaja on midagi nõu saada, mis kitsast kodukasvanud mõistusest üle ulataks."

Fr. R. Kreutzwaldi teosest "Eestlaste ebausukombed, viisid ja harjumused", 1854. a.