Põhjamaalase pühade kroon

"Aasta kolmas* peapüha, pühendatud rõõmule ning ülimale õnnele ja pühitsetud suvise pööripäeva ajal, moodustas krooni põhjamaalase pühade seas, kuna ta pühitsemine langes lühikese, rõõmurikka suve kõige ilusama aja keskele, kus Koit ja Ämarik käsikäes oma igavese mõrsjapõlve segamatut õnne neli nädalat igal öösel koos nautisid, nii et nende rõõmus-säravaist põskedest kesköö taevas punakalt vastu helgib. See suurepärane suvepidu pidi minu arvates "Vanaisale" olema pühitsetud, kuna me ei armastuse ega ka rõõmu jaoks erilist jumalust ei või näidata, vaid arvama peame, et need inimesi õnnestavad tunded vahetult ülimast jumalusest välja kiirgasid. Silmas pidades sel pidutsemisel valitsevat rõõmsust ja lõbusust, võib vaevalt kujutledagi kaunimat püha. Siin näisid kõik olevat õnnelikult ühendatud, laps ja rauk, nooruk ja tütarlaps, mees ja naine. Kaugel elavad sõbrad nägid siin vahel üksteist jälle pärast mitmeaastast lahusolekut, põgus lühike õieaeg tuletas meelde noorusaastate põgusust, sõlmiti abielusidemeid, et enda väheneva jõu aastail oma lastest tuge leida; vana süda värahtas veel kord noorusrõõmu päikesekiirte käes ja tuletas meelde ammukadunud päevi, kus ka tema veel noor oli; mõdukannud käisid ringi, lillekimbud katsid koosviibimise kohta, leegid loitsid üles mäekinkudelt, ja laulud, kord igatsedes tunderikkad, kord uljad ja võitlushimulised - kajasid pidulikus võidurõõmus läbi öövaikuse; siristajad ja ööbikud moodustasid nende vastukaja."

Fr. R. Kreutzwald oma visandis "Eesti mütoloogia iseloomust", 1850. a.

* Aasta esimeseks peapühaks pidas Kreutzwald oma käsitluses suremise ehk närtsimise püha, mis langes talvise pööripäeva ajale, umbes paar nädalat enne jõulusid - hingede aeg. See oli pühendatud piksejumalale Kõule, ka Jõulule, kes valitses ka surnuteriiki.

Teine oli uuestiärkamise püha, mida pühitseti kevadise pööripäeva ajal ja mis pühendati Ukule, kes edendas kasvamist ja viljakust.

Kolmas oli siis eespool kirjeldatud rõõmupüha, mida me jaanikommetena tunneme, ja neljas tänupüha vastuvõetud aastaandide eest, mida pühitseti sügisese pööripäeva ajal ja mis oli pühendatud sõjajumal Turrisele.
Hämarik on Kreutzwaldi kirjapildis Ämarik.