See on lugu väga targast koerast, kel oli alati kahju, et ta ei ole inimene. Nii läkski ta otsima nõida, kes aitaks tal inimeseks moonduda.
Nõgesenõid, kes peenardele nõgeseid kasvama nõidus...
... ja kohupiimanõid, kes kohupiima kibedaks nõidus, ei osanud teda aidata.
Kolmas, kel kirjaniku sõnade järgi "nina pikk nagu teenäitaja, lõug pikk nagu lont", võttis Tuksi jutule. Juhtumisi oli ta "niisugune nõid, kes nõiub kõike, mida tahetakse". Ja muide, temast oleks eriti kasu masuajal, sest ta võis ka lepalehtedest raha nõiduda.
Nii sai kutsust inimene, aga nõiutud riided lagunesid varsti, külakoerad kippusid teda hammustama ja tagatipuks otsis tema endine sõber karjapoiss teda taga nii mahlaka kondiga, et endine koer, nüüdne inimene palus ennast tagasi koeraks nõiduda.
"Siis läks kari koju ja kõige ees käis Tuks, suur kont risti hammaste vahel."
Jutu autor Juhan Jaik, pildid teinud Ott Kangilaski.
Aga siit saab lugeda volbriööst kui legendide segapudrust selle rahvusvahelises, kirjanduslikus ja kunstilises tähenduses.
No comments:
Post a Comment