Inglid eesti rahvausundis

Huvitavat lugemist:

Ülo Valk "Inglid eesti rahvausundis"

Ingel ütleb ingel ütleb ingel… 2.

Elu kuldsed hetked mööduvad meist ja me ei näe muud kui liiva; inglid tulevad meid külastama, aga me tunneme neid ära alles siis, kui nad on läinud. (George Elliot)

Inglid lendavad, sest nad võtavad ennast kergelt. (G.K. Chesterton)

Inglil pole ehk filosoofiat, kuid on armastus.

Pane tähele oma unistusi, sest nende kaudu räägivad sinuga inglid.

Me kõik oleme ühe tiivaga inglid ja saame lennata ainult teineteist kallistades. (Luciano de Crescenzo)

Meie kaitseinglid lendavad nii kõrgel, et me ei ulatu neid ülal nägema, kuid nad vaatavad alati alla meie peale. (Jean Paul Richter)

Inglid lendavad valguse kiirusega, sest nad teenivad Valgust. (Eileen Elias Freeman)

Kui me kõik oleksime inglid, siis oleks maailm taevalik paik.

Internetist, raamatutest ja elust enesest.

Pilt: vana Prantsuse postkaart.

Kodu haldajad

Suitsutares, rehielamus elas majavaim, majahaldjas, koduhaldjas. Ta asus seal juba enne koduehitamist ja temaga sõlmiti enne ehituse alustamist leping, et kindlustada talule ja perele head õnne. Näiteks pandi maja nurga alla maahaldjale hõberaha.

Kodu- ja majahaldjad olid tihedas seoses surnud esivanematega, samuti arvati, et majahaldjas on tulnud majaehitaja hingest või esimesest tulesüütajast koldes.

Igal majal võis olla ka oma kodutont – must kass, kes elas ahju taga ja tuli sealt söögiajaks välja.

Majavaim võib olla ka perega kaasas käiv perekonnavaim.

Nn pühad paigad talumajas on olnud lävepakk, kodukolle, ahjutagune, leepealne, setudel pühapiltidega pühapäranurk.

Palju on õuejumalusi: Karksi kihelkonnas Pell, Lääne- ja Kesk-Eestis Tõnn (oli ka koduhaldjas), kohatu Uku. Kõikidele neile oli pühendatud ka oma päev ja pidu.

Majavaim võis ennast näidata maja-taadi-ussina. Enamasti peeti selleks nastikut, keda toideti piima ja värske lihaga. Koduussidele ei tohtinud halba teha, sest sellele pidi järgnema õnnetus.

Hobustele võis õnne tuua majanirk. Laudavaimusid oli teisigi, samuti karjajumalaid.

Harjumaal tunti leeperet: lee-Kai, leemees ja leelapsed, kellele pidi igast söögikorrast maitsta andma. Ahjutaguse kilgi häält peeti majavaimu hääleks. Majavaimuga seostub ka seinakoi – ööema, toonekikka tagumine. Majavaim võis end ilmutada vana naisena või hallipäise habemikuna.

Ka kõigil taluhoonetel olid vaimud – aidal, rehel, eriti palju saunal. Pärast inimesi tulevad vihtlema vaimud.

Allikas: Halliki Uibu "Päikese kodu", 1994.

Pilt: Kaljo Põllu illustratsioon Betti Alveri "Lendavale linnale", 1978.

Vete haldajad

Kalahaldjas. Kaitseb ja karjatab kalu. Eestlastel on levinud kujutelm kaladest kui vetevaimude karjast. Sestap on meil kalaema, kalaisa, kalavaim, kalakuningas.

Mereema. Rannarahvas austas mereema. Kalu merre tagasi heites paluti mereemalt head kalasaaki ja kaitset tormi eest. Saarlased kallasid merejumalale ohvrianniks viina ja õlut.

Liivlastel oli Mjerjema, kes peab liivlasi oma rahvaks ja valitseb merd. Tuntud olid ka meretütred.
Soomlaste vetehaldaja on Ahti, kellest koos Veteemaga sõltub kalapüük.
Laplastel valitseb vetevalda kalasabaga Akkruva.

Udmurtidel on vetehaldjas vumurt või vu kuzo – suurte silmadega ja pikkade mustade juustega inimesetaoline alasti olend. Talvise ja suvise pööripäeva ajal tulevad vetehaldjad küladesse väikeste kuradikestena. See on vožo-aeg, mil ei mängita vee ääres ega ujuta, ei pesta pesu. Vee reostamine on patt.

Võrumaal räägitakse, et jumal elas vees, sügisel suri ära ja kevadel ärkas üles ning murdis pahameelega jää katki.

On ka vetevaimud – näkid, kes inimesi endaga kaasa tõmbavad ja uputavad. Näkid olevatki tekkinud uppunuist. Näki nägemine on halb enne. Näkk võib ilmutada end naisena või mõne loomana.

Veel uskusid vanad eestlased eluvette ehk pühasse allikasse, kellele ohverdasid vask- ja hõberaha, helmeid, lõnga, soola, toitu jm. Et noorust alles hoida ja kenad välja näha, käisid neiud noore kuu ajal end allikaveega pesemas. Allikavesi peseb ka süüdlase süüst puhtaks.
Ilmaallikad võivad ilmamuutust tuua.
Vana-aastaõhtul viidi allikavett koju, et seda juua ja sellega silmi pesta uuel aastal.

Allikas: soomeugrilaste vaimuilmast pajatav Halliki Uibu "Päikese kodu", 1994.

Pilt: Juri Dõrin (ersa) "Näkineid", siit.

Metsade haldajad

Metshaldjas. Põhja-Eestis haldjas (sõnast "haldama"), Lõuna-Eestis vaimud, metsaisa ja metsaema oma lastega. Metsa valvajad ja kaitsjad, loomade ja lindude hoidjad.

Koerus räägiti: "Metsalgijad olla vanal aal metsa pandud rahvas. Nemad olla metsa üle valitsejad ja elavad metsas: neil olevat oma naised ja lapsed ja nad olla väga ilusad ja targad inimesed. Kui inimene metsas juhtub nende jälgede piale minema, siis eksima ta kohe ära. Metsalgijad piavad lindude üle valitsema, ja on neil koa meheleminijad tütred ja naisevõtjad pojad. Nemad elama hästi suurte ja paksu metsade sees, kus seesugused vagased kohad on ja kus inimesed pailut ei käi. Neid piab vahest koa ära surema, nii samma kui inimesi, ja piab juurde sündima."

Eestpoolt kaunis metsapiiga võib tagantpoolt olla lihtsalt pehastunud puutüvi.
Metsaneitsi on lindude hoidja. Kes talle ei meeldinud, neid karistas ta jahiõnne rikkumisega. "Targad jahimehed ei küttinud ebatavalisi või erilisi linde ega loomi, sest tegemist võis olla haldja enesega."

Headele metsavaimudele lisaks elanud metsas ka metsatondid, inimeste eksitajad.

Eestlastel olnud huntide peremees Püha Jüri, kes ratsutab oma "kutsikatega" läbi metsa ja hoiab neid vaos. Laplastel oli metsajumal(anna) Virka, leppinimene Leib-Olmai ja põhjapõtrade perenaine Luot-Hosik. Mordva metsaema on Vir-ava.

Soomlaste mets on Tapiola, Tapio maa: Tapio annab saaki, Hiis annab jahiõnne, Nirkes abistab oravakütte, Hatavainen on abiks jäneste küttimisel.

Komide metshaldjas Võrsa on eriti seotud karudega. Ka handidel-mansidel on karu olnud au sees – meenutagem karu peiesid.Udmurtidel on metsainimene, metsaonu - puudekõrgune inimene, kellest arvati, et ta kaitseb ka inimesi kurjade vaimude eest ja annab saaki.

Obiugrilaste arvates olid looduses elavad haldjad surnud kangelaste hinged, kes elasid pühas metsas, mille puudele riputati ohvriande.

Need teadmised on soomeugrilaste vaimuilmast pajatavast Halliki Uibu raamatukesest "Päikese kodu". Võib-olla on seda ka hiljem välja antud, minu oma on 1994. a ilmunud Eesti Lasteraamatukogu väljaanne. Muu hulgas on selles juttu ka haldjatest.

Pilt: niimoodi on Soomes kujutatud Tapiolat.

Laske ennast saata ja kaitsta!

Birgit Rupprecht-Stroell ütleb raamatus "Minu kaitseingel":

"Inglitega kohtute Te kõikjal, kui Te vaid silmad lahti hoiate – ka kunstis. Laske kirjandusel ja muusikal end tiivustada, hõljuge koos inglitega kõrgustes, laske inglitel ennast saata ja kaitsta."

Kaitseinglite pilte on maailmas ringlemas sadu. Võib-olla on kõige huvitavamad neist vanad pildid, mis sageli pärit saksa kunstnikelt 19. sajandist. Küllap just niisugustele kaitseinglitele kõlasid vana palve sõnad:

"Minu püha kaitseingel, ole armas, kaitse mind!"

Pildil: Matthäus Kerni (1801-1852) "Kaitseingel" (1840).

Kord lendas...

INGEL
Mihhail Lermontov, 1831.

Kord lendas üks ingel öölaotuse all,
laul vaikne suul helises tal.
Kuu, tähed ja pilved - kõik kuulama jäid
neid helisid õnnestavaid.

Ta laulis, et kaunimat olla ei saa
kui eedeni õndsusemaa,
kus haljaste salude lõhnadevoos
kõik patuta vaimud on koos.

Ta kandis üht hinge, veel sündimatut,
maailma, kus mure ja nutt.
Ja jäädavalt noorele hingele siis
jäi kõlama põue see viis.

Ja ringi uustulnuk all laotuse käis,
rind kummalist igatsust täis.
Maa igavaid laule küll kuulis ta seal,
kuid tröösti ei leidnud neist eal.

Tlk. August Sang
Pilt: Edward Robert Hughes (1849-1914) "Öö tema tähekeega" (1912)

Taevase viha kuulutajad

Delacroix´ "Jakobi heitlus ingliga"

Sellele jõulisele maalile ja Delacroix´ (1799-1863) teoste inglitele üldse on parima iseloomustuse andnud Anatole France (1844-1924) oma viimases romaanis "Inglite mäss", kus abee Patouille Saint-Sulpice´i kiriku Inglite kabelis küsib:

"...miks on kunstnik siin seinal kujutanud ainult vihaseid ingleid? Ma ... ei näe siin muud kui ainult taevase viha kuulutajaid ja jumaliku kättemaksu täidesaatjaid. Jumal tahab, et teda kardetaks, kuid ta tahab ka, et teda armastataks. ... Kõige enam aga meeldiks igaühele näha siin neid taevasi kaitsjaid, keda jumal saadab kõigi juurde, kes tema nimel ristitud. Igaühel meist on oma kaitseingel, see saadab meid igal sammul, lohutab ja toetab meid. Küll oleks meeldiv imetleda siin selles kabelis neid võluvaid vaime ja nende hurmavaid kujusid!"

"Ah, härra abee!" vastas Gaetan, "tuleb leppida sellega, mis on. Delacroix ei olnud õrnahingeline. ... selle suurvaimu maalid lõhnavad väävli järele. Vaadake neid ingleid, nende ülevat, ent siiski sünget ilu, uhkeid ja metsikuid androgüüne, julmi noormehi, kes tõstavad Heeliodorose kohale kättemaksuvitsad, siis veel seda noort salapärast maadlejat, kes on haaranud esiisal puusadest...""

Teistsuguse iseloomuga on Delacroix´ maal Kristusest oliiviaias, kus inglid on nukrad, kurvastavad, nagu teades ette, mis toimuma hakkab.

Strudwicki "Ingel"

Üks ilusamaid ingleid mu postkaartide kogus on John Melhuish Strudwicki "Ingel". Mõnes tekstis on teda ka "Urieliks" nimetatud.

Teos on valminud aastatel 1895-1900, kunstnik elas aastatel 1849-1937 ja oli prerafaeliit. See tähendab, et ta kuulus nende 19. sajandi keskpaiga inglise kunstnike hulka, kes seadsid endile eeskujuks itaalia vararenessansi kunsti enne Raffaeli (1843-1520).

Selle pildi ingliga seostuvad minu meelest hingepuhtus, lüürika, hellus, hoidmine. Aga ka püüd, midagi uut teada saada – süvenemine, mõistmine, eriline helgus, mis sellega kaasneb. Võib-olla on ta kaitseingel, kes on saanud läkituse oma hoolealuselt. Hea, selge nägu, samm, mis annab märku vajadusest tõtata... Kuid tõtata mitte uisapäisa, vaid tasakaalukalt, harmooniat jagades.

Selle kunstniku töödele on ette heidetud, et need on liiga paigalseisvad, staatilised – siinne ingel mulle siiski staatilisena ei tundu; rahulik on ta küll ja selle temast hoovava rahu paiste võtab vaataja endasse. Võib-olla nimetas kuulus näitekirjanik G. B. Shaw kunstniku väljenduslaadi just seepärast transtsendentaalselt ekspressiivseks.

Sellelt leheküljelt saab lugeda John Melhuish Strudwicki elulugu ja näha veel tema pilte.

Urieli kohta olen varem kirjutanud siin.

Kaljusammastele toetujad

See kaart on mu kogus olnud paar aastat. Pärit on ta Kreekast, Kalambaka linna kõrvalt, kus seisab 24 kaljusammast. Need on umbes 60 miljonit aastat vanad ja nende kujunemist on suuresti mõjutanud maavärinad. Sammaste tippudel on Meteora kloostrid kui kotkapesad. Esimene neist rajati 14. sajandil.

Väidetavalt viis esimese kloostri rajaja Püha Athanasiose kalju tipule kotkas. Teiste legendide järgi aitas esimesed mungad ligipääsmatutele kaljutippudele jumal ise. "Meteoro" tähendavat õhus lendlevat. 16 saj. keskel oli kloostrite kõrgaeg - sel ajal asus peaaegu igal siinsel kaljul oma klooster. Meteora kloostrid võeti 1988. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Läbi aegade ehitatud 24 kloostrist tegutsevad praegu veel kuus: mungakloostrid Megalo Meteoro, Agia Trias, Varlaam ja Agios Nikolaos Anapafsas ning nunnakloostrid Agios Stefanos ja Roussanou. Ju on nende jaoks usk see kõige tugevam kaljusammas, mille nimel saab üle nii erakordses asupaigas ette tulevatest raskustest.

Postkaardil on Ristija Johannest kujutav ikoon (16. saj) Megalo Meteoro kloostrist. Näide sellest, et mõnikord on raske vahet teha, kas tegemist on pühaku või ingliga – mõlemal on tiivad; ja võib-olla ongi pühakud ühtlasi ka inglid ja inglid pühakud.

Pildil on Megalo Meteorost avanenud vaade naaberkloostrile.

Nõianeitsike

Kui Tuhka-Triinu ema hauale istutatud pihlakat raputas, siis:

"... läks pimedus valgeks ja küünrakõrgune kuldriides naisterahvas istus pihlaka ladvas, väike korvike ühes ja kuldkepike teises käes. Pisike võõras küsis tütarlapselt üht ja teist, kuidas ta elupäevad tänini olid olnud, ja kui ta lugu oli kuulnud, tuli ta puuladvast maha...

... Pisike naisterahvas võttis korvist kanamuna, puudutas muna kuldkepikesega, ja sedamaid seisis ilus tõld murul...

... Pisike nõianeitsike – või kes ta muud võis olla – puudutas oma kuldkepikesega ta pead, ja vaata, silmapilk sai Tuhka-Triinu kõige uhkemaks saksapreiliks."

Nõianeitsikese on pildile sehkendanud Günther Reindorff 1946. aastal. Reindorff on olnud meie põnevamaid muinaslugude illustreerijaid, samuti on muinasjutulised tema loodusvaated. Hakkad uskumagi, et vanameister oma elu jooksul korduvalt haldjate ja nõiarahvaga, loodusvaimudega ja kõikvõimalike huvitavate tegelastega kohtus.

Olen täiesti nõus Enn Vetemaaga, kes paar aastat tagasi “Maalehes” kirjutas:
“Nooruses imetlesin ma Günther Reindorffi muinasjutuillustratsioone. Need tekitasid kummalisi igatsusi ja täiesti ootamatult ka seletamatut nukrust. Sellist filigraanset poeetilist realismi peeti vahepeal maitselageduse tipuks – mõni iga-hinna-eest-avangardist peab ehk praegugi –, kuid mul on alati kahju olnud, et vanameistril järelkäijaid, oma koolkonda pole.”

Tänu neile piltidele uskusime lastena ka, et siin Eestimaal lisaks meile veel igasuguseid imeelukaid ja -olendeid elab. Enamasti heatahtlikke.

Nõianeitsikese kohta käiv tekst on Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetest juttudest".

Praeguste laste elus pole vist “Eesti rahva ennemuistsed jutud” üldse nii olulisel kohal, nagu oli meil – nende maailm algab võõramaiste Miki-Hiire ja Barbiega. Võib-olla just sellepärast ei mõista nad sirgudes eriti hästi, mida imelist on küll siinses karmis maas, kus valgust kipub liiga vähe ja jahedust liiga palju olema. Kreutzwald ja Reindorff koos tuletavad meile iga kord, kui nende ühisraamatu avame, meelde, et tegelikult elame ju lapsepõlvest alates muinasjutumaal, ainult ei mäleta seda alati.

Pühitsus

Doris Kareva luuletusest "Pühitsus"
1

Jah.
Alguses oli Sõna.

Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena
toahämaras märkasin -
mu sängil istus üks
ingel.
Ta vaatas mind vaikides -
mispärast, ma polnud kindel.

Ta vaade mind valitses.

Ma tajusin vaikset uut vaimu
mind, vaevatut valdamas.

Sain sõnatult aegadest aimu,
mis maailmas algamas -
ja ometi polnud see kartus,
vaid teadmine - rahulik ring,
jah, valmidus,
armastustarkus.

Siis silmile suudles ta mind.

Ta huuli tundsin vaid hetkeks
ja joovastust - taevalik and! -,
veel teadmata, kui
rängaks retkeks
ta oli mind õnnistand.

Pildil Filippino Lippi "Palvetav ingel".

Ingel ütleb ingel ütleb ingel…

Ingli häälekõla avab su varjatud tunded.

Inglid on hinge uksehoidjad.

Inglivalgus soojendab kogu maailma ja muudab valgeks kõige pimedamad kohad.

Kui laps on sündinud, siis inglid laulavad.

Ära sõida kiiremini, kui su kaitseingel suudab lennata.

Kui me magame, kõnelevad inglid meie hingedega.

Inglid maalivad heliga ja laulavad värvidega.

Mõnikord on su parim sõber tegelikult sinu kaitseingel.

Naeratus on inglivalguse väljendus.

Inglid võtavad aset meie mõtete kõige armsamates nurgakestes.

Inglid ei jookse elu eest ära, vaid lendavad sellele vastu.

Kui sa otsid inglit avatud südamega, siis leiad ta alati.

Ingel on keegi, keda sa nagu tunneksid kogu elu, kuigi kohtusid temaga alles äsja.

Inglite salarelv on ARMASTUS.

Inglid julgustavad kõiki minema õiges suunas – ülespoole.

Naerata ja sa oled ühenduses oma ingliga ning valgustad tema abil teistegi südameid.

Need inglimõtted on mulle ette sattunud erinevatest tekstidest internetis ja mujal või tekkinud omaenese mõttekäikudest.
Pildil on Piero della Francesca "Kuulutaja ingel" 1460.

Looduse metsik lill

Sándor Petöfit (1823 – 1849) tuntakse rohkem võitluslaulikuna, kuid tal on ka kauneid värsse haldjatest. Luuletuses "Kodumaal" kirjutab ta: "Mu kuldseis viljavanikutes maa, / kus kauge kangastus nii kaunina / loob pilte haldjamängust hõljuvast, / mu tasandik, kas tunned oma last?"

Haldjad seostuvad tema luules alati armastusega. Sama käib ka inglite kohta. Luuletuses "Mu mehepõlve suvi juba käes on..." kordub refräänina: "Kui sünge oleks elu, oleks maailm, / kui sa, mu ingel, mind ei armastaks!"

Erilisel kohal on haldjad aga Petöfi poeemis "Sangar János" (János vitéz), milles karjapoiss Jancsi on armunud valgepäisesse Iluskasse. Jancsist saab sangar, aga Iluskat ei suuda ta unustada ka siis, kui talle printsessi naiseks pakutakse. János kohtab pärast Iluska surma hiidusid, nõiamoore, tonte, jõuab võlumere äärde, millel pole vastasranda. Seal viib hiid ta haldjateriiki, mida valvavad kolm suurt karu. Kaunis on Petöfi haldjariigi kirjeldus:

Siinmail pole talvest kuulda kippu-kõppu,
kevadel ja õitel siin ei ole lõppu.
Loojumas ei näe siin iial päiksesilma,
igavene koidik paistab maad ja ilma.

Haldjapiigad-poisid, kes ei tunne surma,
elavad sel maal kesk õnne igihurma.
Sööki ega jooki nemad seal ei vaja –
neid ei vaja õnneks ükski armastaja.

Pole keegi kuulnud valusilmaveest seal,
rõõmupisar aina voolab selle eest seal,
voolab pisarvihm, kui süda õnnest hardub,
puha teemantideks mulla põues tardub.

Koldset juustepahma, mis on särav aina,
soevad haldjaneiud rõõmust säravaina.
Eks neist juustest maasse kullamaakki sigi
inimeselapsi meelitama ligi.

Haldja-silmakiirtest, oh kui imeilus,
vikerkaari koovad neiud vaikses vilus.
Vikerkaare pikaks kuduma nad peavad,
enne kui nad selle pilve peale seavad.

Haldjariigi elujärve vesi äratab Iluska, temast saab haldjakuninganna, kunagisest karjapoisist aga haldjate kuningas.

See värssjutustus on kirjutatud 1844. aastal. Siin on see Ellen Niidu kaunis tõlkes kogust "Vabadus, armastus", mis ilmus Tallinnas 1964.

Oma noorusaja lemmikluuletaja Sándor Petöfi pildi olen joonistanud koolitüdrukuna umbes samal ajal E. Kollomi puulõike järgi. Selle alla olen kirjutanud tema read:
Need mind rõõmsalt tervitavad,
rikkumata maitse kel.
Mind lõi loodus piiramatu,
olen tema metsik lill.

Kaks laulu Saraswatile

Namo Sharada on kaunis pühenduslaul teadmiste valitsejale, õpingute edendajale jumalanna Saraswatile.

Jay Maa Saraswati - Saraswati puja.

Saraswati on jumalanna, keda seostatakse samanimelise jõega. Jõgi annab heldeid ande, viljakust ja rikkust. Samas on jõgi puhas, voolav, elav, püha.

Saraswati on ka kõne kehastus. Kõne, alates pühast OM-ist on hindude jaoks väga oluline. Mantrate ütlemine on jumaluste kohaletoomine. Saraswati seostub luule, pühade tekstide, muusika, laulu , rituaalide ja inimestevahelise suhtlemisega.

Saraswati on tarkus, taipamine, loovus.

Hindud ülistavad Jumalannat

Praegu on hindudel kevadine puhastuse, ilu ja külluse aeg Vasanta Navaratri, mis algas 6. aprillil 2008.

Sel ajal austatakse Jumalannat tema Shakti (energia) ilmingus, et tunnetada küllust ja tasakaalu oma elus, täiustada teadvust ja saavutada jumalikku abi teadmiste omandamisel ning loometegevuses.

Jumalanna mõiste on salapärane ja põnev. Midagi ei toimu Temata. Igas naises väljendub Jumalanna. Inimesi, kes austavad Jumalannat, ootab ees küllus.

Üheksa öö festival (6.-14. aprillini) on pühendatud Durgale, Lakshmile ja Saraswatile. Seda kutsutakse ka Chaitra Navaratri või Kevadine Navaratri. Enamik inimesi teab sügisest Navaratrit septembris-oktoobris (kuukalendri Aswini kuu ajal). Teist Navaratrit peetakse aga Chitra ajal, märtsis-aprillis. Mõlemad Navaratrid tähistavad olulisi muudatusi looduses, suve algust ja talve algust.

Sel ajal tänatakse Emakest Loodust kaitse ja toe eest.

Vasanta Navaratri jaguneb kolmeks osaks, millest igaüks kestab kolm päeva ja tähistab Jumalanna loomuse erinevaid aspekte.

Kolmel esimesel päeval palutakse Ema kui Durgaks kutsutavat võimsat jõudu, mis hävitab kõik meie ebapuhtuse, pahed ja vead.

Kolmel järgmisel päeval jumaldatakse Ema kui Lakshmit, kes annab meile ammendamatu rikkuse ja külluse, et kindlustada nii meie enda kui ka teiste elu.

Kolmel viimasel päeval kummardatakse Ema kui tarkuse ja loomise jumalannat Saraswatit, kelle käes on ideede ja intellekti loominguks kujunemise saladus.

Vedaastroloogia järgi on Durga Kuu põhjasõlme Ra(a)hu valitseja. Tema energia võidab ja hävitab Ra(a)hu negatiivse mõju inimesele.

Lakshmi on Veenuse valitseja, kes toob meie ellu lõbu, lusti ja mugavust.

Saraswati ei valitse ühtegi planeeti, kuid tema energia on hädavajalik teadmiste omandamiseks ning muusika, tantsu ja loominguga tegelemiseks.

Vasanta Navaratri langeb kokku Ram Navamiga, mis on Chitra kuu 9. päeval. Seetõttu nimetatakse kevadist Navaratrit ka Ram Navaratriks. Enamik usklikest paastub Navaratri ajal. Selle 8. päeval (Ashtamil) austatakse tüdrukuid kui Kanya Devi (neitsiliku Jumalanna) kehastust. Navaratri igal ööl ülistatakse Jumalannat.

Seenemikud on ka haldjad

Vihmarõõm. Vihmanukrus. Tänase vihmapäeva muljetest ajendatuna otsisin vihmahaldja pilti. Ja sattusin väga omapäraseid haldja- ja muinasjutupilte loonud venelanna Anna Ignatieva loomingu leheküljele

Siin paar tema pilti.

Vihmas.

Amanita.

Anna Ignatieva lemmikuteks tunduvad olevat kõikvõimalikud seenemikud, aga toredad on ka tema illustratsioonid kõikidele tuntud loole "Alice Imedemaal", tulnukatekujutised ja muud fantaasiamaailmast pärit tegelaste pildid.

Mõõdukuse ingel

Sageli jäävad inimesed haigeks, sest on ületanud oma võimete piiri. Nad rabavad liiga palju tööd teha või joovad liiga palju või pidutsevad ohjeldamatult. Nad magavad vähe ja muutuvad ikka rahutumaks. On ka inimesi, kes on mõõdutunde kaotanud, sest nende ideaalid ja pürgimused on liiga suured. Nad tahavad teha kõike laitmatult ja võivad haigestuda siis, kui ei saavuta soovitud taset.

Inimene peab oskama tunda oma võimete piiri ja peab oskama seda ka ajapikku tasahilju edasi nihutada. Mõned püüavad nii väga vastata teiste ootustele ja viia ellu võõraid lootusi, et kaotavad mõõdutunde omaenese elu oluliste asjade suhtes ega mõista enam enda hinge vajadusi.

Hinge vajaduste mõistmine nõuab inimestelt mehisust. Mõnikord on vaja tänulik olla ka oma puudustele, mis õpetavad ja kutsuvad meid ennast arendama.

Matkaja peab teadma, kui pika teekonna ta suudab läbida päeva jooksul. Kui ta on võimete piirile jõudnud, siis peab ta puhkama ja taastuma, et järgmisel päeval suuta taas edasi rännata. Sama on meie kõikide vajaduste, tegude ja kohustustega. Inimene peab teadma, millal ja milles ta võib end usaldada, endale kindel olla, ja ka seda, millal ta ise võib ennast alt vedada. Seda mõistmata jääb ta alati süüdistama teisi oma viltuminekutes.

Mõõdukuse ingel õpetab inimest rõõmustama oma suutmiste üle. Näiteks ei lase ta võtta rohkem laenu kui ollakse suuteline tagasi maksma. See on väga oluline, sest vahel jääb inimene oma võla orjaks. Või kellegi teise lubaduste orjaks, sest ta ei tunneta oma piire ja langeb kergesti võõrastesse püünistesse.

(Tekstis on osaliselt kasutatud eelmistes postitustes viidatud A. Grüni raamatut.)

Pildil: Minu lemmikingel Peterburi Ermitaažist, Etienne-Maurice Falconet (1716-91), Menacing Cupid, 1750s, marmor, 85 cm.

Sõpruse ingel

Sõbrata tuntakse end üksildasena. See kehtib nii laste kui täiskasvanute kohta. Inimene on kord juba loodud nii, et ta tahaks kellelegi loota, kellegagi jagada oma rõõme ja kelleltki saada lohutust muredes. Sõbraga ollakse samal lainel, tunnetatakse, kuidas sõbrasuhe rikastab ja vaimustab selles osalejaid.

Vanadelt kreeklastelt pärineb lause: Sine amico nihil amicum – sõbrata pole miski sõbralik.

Aquino Thomase sõnul on sõprus heategija. Seetõttu ei saa halvad inimesed olla tõelised sõbrad. Sõprus tähendab usku teise inimese headusse ja oma headuse jagamist teisega. Sõprus nõuab inimeselt tööd iseeendaga, hingelist kasvu teise inimese mõistmiseni, toetamiseni ja samal ajal ka olemist sõbrasuhte vääriline.

Sõprus on alati kingitus. Kui sul juba on sõber, keda kardad kaotada, siis vajad sa abiliseks Sõpruse inglit – ta aitab sul sõprust süvendada, läbi minna konfliktidest ja pingeolukordadest. Ta õpetab sind olema tänulik sõbrale ja sõprusele, õpetab olema sõber.

(Tekstis on osaliselt kasutatud eelmises postituses viidatud A. Grüni raamatut.)
Pildil: George Hillyard Swinstead "Ingli läkitus", 19. saj.

Tarkuse ingel

"Soovin sulle, et sind saadaks Tarkuse ingel, kes avab su silmad, et sa ei eksleks selles muljete rohkuses, mida näed, vaid suudaksid mõista, millest see tingitud on. Ta kasvatab sind katsete ja vigade meetodil, et sa õpiksid mõistma, mis sulle tõepoolest hea on. Elu maitset tunnetad alles siis, kui tead, milline maitse on surmal ja oskad üht teisest eristada. Soovin sulle inglit, kes aitab sul saada targemaks, aitab leida kooskõla eluga, avab su silmad kõige olemasoleva põhjuse mõistmiseks.

Seda mõistes suudad sa leida harmooniat oma vastuolulises elus. Kõik, mis ähvardas sind tükkideks rebida, taltub ja jõuab kokkuleppele. Siis tunned sa, mis on elu; näed, mis on mis, ja tunnetad, kuidas kõik on omavahel seotud."

Anselm Grün "50 inglit hingele".

Pildil: Giovanni Guercino "Püha Mattheus ingliga", 1883

Imeline nurgake

Pariisis Jacquemart André` muuseumis on imeline nurgake. Kuulsad madonnapildid Botticellilt ja teistelt säravad seesmist valgust. Siinsel koopial on see kuldne kumav sära vaid aimatav, aga seal helendav, lummav, kutsuv. Seisad selles säras ja tajud mingit erilist hellust, nagu puudutaks keegi su südant.

Muuseum ei kuulu tavalistesse külastusprogrammidesse. See tuleb ise üles otsida. Uhke aadlikumaja, palju kunsti. Suur valik Prantsuse, Hollandi ja Itaalia maale, mida kunstikogujatest pererahvas talletanud on. Palju huvitavat mööblit, sisustusdetaile, pisiesemeid. Ilusad ruumid, luksuslikud kabinetid ja saalid, mugav kohvik. Tore saalivalvur, kes vaatajale kõiksuguseid vaevuhoomatavaid pisidetaile nii piltidelt kui mööbliesemetelt kätte osutama tuleb. Ta pole aga pealetükkiv, vaid lihtsalt muhe vanamees.

Muuseumi kodulehekülg. Muuseumi aadress: Haussmanni bulvar 158, mitte kaugel Champs-Elysées´ist.

Pildil: Sandro Botticelli "Neitsi lapsega".

Laul(ud) seitsmest inglist

"Seven Spanish Angels"
EDIT//10. nov 2014. Selle postituse juures on olnud see kena ja kurb sõdurilaul Mati Nuude eestikeelses esituses, aga seda enam YouTube'ist ei leia. Hea uudis on see, et YouTube'i on tagasi jõudnud selle laulu variant Willie Nelsoni ja Ray Charlesi esituses 1986. aastast.

SEITSE VALGET KIVIST INGLIT

Tuli juurde kaunis neiu,
siis kui hinge vaevas piin.
Polnud hoopis seda moodi,
et ta elada võiks siin.
Täitis suuri selgeid silmi
pelgas äratundmisvaist.
Ja ma teadsin äkki ilmsi,
olen armastanud naist.

Seitse valget kivist inglit,
seitse tumma iludust,
seisid pühas paigas ringis,
olles loodud ei tea kust.
Nende keskel näen sind ootel,
ainus, keda armastan,
keset pühapaika kaunist,
sind ma võisin emmata.

Ütle mulle kaunis neiu,
liialt ammu juhtus kõik.
Kuidas noor veel oled sina,
kuidas tunda mind sa võid.
Lausus neiu: tere isa,
jumal aitas leida sind,
seitse valget kivist inglit
juhatasid siia mind.

Seitse valget kivist inglit,
seitse tumma iludust,
seisid pühas paigas ringis,
olles loodud ei tea kust.
Nende keskel näen sind ootel,
ainus, keda armastan,
keset pühapaika kaunist,
sind ma võisin emmata.